Täna siis selline lugu juhtus, et teel linna panin maanteel külje maha. Ise õnneks terve, aga tsikkel loomulikult jälle puru – see kuramuse radikas jälle pilbasteks.

Liiga uljalt vajutasin libedaga esipidurit ja alt ta läinud oligi. Õnneks tagant keegi ei tulnud. Kiirust võis olla about 70-80 kukkumise hetkel. Kuna tee oli nii märg ja mul kilejopp seljas, lasin kõhuli väga pika liu, aga õnneks rullima ei hakanud. Ratas lohises ka kenasti ise tee äärde. Nii et kui lõpuks pidama sain (ja mul oli tunne, et ma libisen vist nüüd küll Tartusse välja!), vudisin ruttu teeäärde ega jäänud ka taganttulevatele jalgu. Õnneks või õnnetuseks olin ma rekka sabast mingi aeg tagasi mööda sõitnud – seal vahel küll ei oleks tahtnud samas olukorras olla. Eks nad said nüüd rõõmust käsi hõõruda.

Igatahes appi igal juhul keegi ei tulnud ja seisma ka ei jäänud keegi. Proovisin ise ratast püsti tõsta, aga ei jõudnud eriti liigutadagi – üks rutska oli kena vao asfaldi sisse tõmmanud ja ise seal kinni. Õnneks jäid siiski kaks kuti autoga pidama ja tõstsid ratta üles. Imelikul kombel on mul pärast sellist libisemist kilejopes vaid kahes kohas väikesed augud ning muud riided terved!

Aga vinguda ei ole ilus ning peaasi, et ise terve olen. Küll kunagi ratta ka ehk sõidukorda jälle saab!