Juhtus see siis, kui olin alles rattaomanikuks saanud ja see oli minu a la kolmas või neljas sõit. Nagu teada, Viragotel bensu näidikut ei ole ja kogemus bensukuluga ka puudus. Sõitsin rõõmsalt ja ühtäkki Kaarli kiriku juures hakkas ratas imelikult käituma - jättis vahele ja jõud kadus. Jõudsin isegi järeldusele, et bensuga ei ole lood head. Kuidagi jõudsin Kristiine ristmikuni välja. Ja Tulika-Sõpaka ristis mu teekond lõppeski. Lükkasin ennast võimalikult tee äärde. Proovisin veel, mis ma proovisin, aga kõik! Õnneks oli bensukas kohe üle tee - ainuke mure, et kuidas ma selle ratta nii kiiresti rohelise tule ajal üle ristmiku saan? Tee äärde ei tahtnud ka jätta ja kõnnitee äär oli paraku kõrge.

 

Ja siis peatus üks auto, parkides ennast hoogsalt kõnniteele. Väike hirm oli, et mis siis nüüd saan veel sõimata ka või... Autost astus välja VÄGA suur mees - turske ja pikk. Ja mina tundsin ennast väga väga palju väiksemana kui olen ja ülisaamatu ning kohmetuna. Aga tema astus naerulsui minu juurde ja küsis: "Nooh, mis juhtus?" Ma siis kogelema, et näe, vist bensiin sai otsa. Tema siis õpetama, et võta võti ja vaata. Ma veel polnud jõudnudki vaadata - no see tegi asja veel õudsemaks. Aga jah, bensiin oli otsas mis otsas. Ütlesin, et noh, bensukas siin samas ja hea, et hullemini ei läinud. Et küll ma kuidagi lükatud saan. Seepeale astus tema ligi ja hakkas ratast lükkama ning minu suureks imestuseks ei läinudki mööda sõiduteed, vaid nagu inimene ikka mööda ülekäigurada ja kui tuli kõnnitee serv, siis lihtsalt tõstis ratta üle;) Mul vajus suu lahti. Ja nii lihtsalt me bensukas olimegi - tema jäi rattaga mässama ja kupatas minu sisse maksma.

 

Kui välja tulin, tegi mees juba mu rattaga bensuka juures tiiru ja ütles, et kõik on korras. Vaatepilt oli, nagu sõidaks ta pocketbike´ga:). Sain veel temalt tugeva käepigistuse ning soovid edukaks hooajaks. Mainis, et tal oli ka kunagi Virago, ainult 1100 (mitte 250ne nagu mul). Aga rohkem ma bensiini pärast teele pole jäänud! Aitäh veelkord abistajale!!!