23. augustil 2009 möödus 20 aastat ajaloolise Balti Keti toimumisest. Eesti, Läti ja Leedu mootorrattaklubide ühendused tähistasid sündmust ühise sõiduüritusega Baltic Chain Run 2009. Muljetab Mumm.

Kui kõigepealt negatiivsest alustada, siis teepeal ei olnud normaalselt sõidu pealt loetavaid viitasid, paar tükki enne Raplat olid ka nirud ja Läti poolel ei olnud üldse miskit. Platsil oli õll nagu külm lahja ku*i ja muud joogid kallid. Söökide kohta ei tea, sest sain EMCA telgis kõhu täis. Naljakas oli see, et taksod ei olnud nö ürituse väravas juba ootamas nagu Eestis on sellistel suurtel sündmustel. Hiljem startijatele jaoks oli kehva, et Siguldas ei jäänud enne üritust ei puhkamise ega ringivaatamise aega ning selle tõttu tuli väsimus suhtelselt ruttu peale.

Positiivne: kogu asja juures oli minu jaoks hästi mõnus fiiling. Kui sõitsime mööda seda vana trassi, siis (kuigi ma ise Balti ketis ei osalenud, sest olin mitme maa ja mere taga Hiiumaal tookord), siis minu kujutlusvõime suutis väga kenasti neid inimesi sinna seisma kujutada. Arusaamatuks jäi siiski, kuidas suudeti ilma neti ja mobiilideta nii kiiresti selline asi korraldada? Kasvõi trassi enda kokkuleppimine juba on ju asi omaette! Mingil momendil kuulsin, et trassi Eesti osa lõpus pidi olema ka kruusteed, aga kahjuks ei olnud seda otseselt kuskil inimestele jaotatud materjalides kirjas ning mõned cheppori ja bike’i juhid olid veidi pahased. Tagasi küll keegi sellepärast keerama ei hakanud.

 

Nii tore oli (just eriti Läti poolel) näha lehvitavaid inimesi ning mõnus oli erinevate sõiduseltskondade ühinemine teel. Ja muidugi lipud tsiklite küljes! Ka pidu ise oli mõnus, kuigi ma ei ole eriti suur suhtleja ega vennastunud lätlaste-leedukatega. Ja vahepeal oli üldse tunne, et lätlased-leedukad on need välismaalased (mitte eestlased) sellel peol! Ja muidugi oli Eesti bänd parim, millele elati elavalt kaasa mitte ainult eestlaste hulgas. Esimene Läti bänd oli ka kaasakiskuv, aga pärast seda oli mingi mage esineja ja viimast ma ei kuulnudki, kuna programm oli kaks tundi omadega maas ning uni tuli peale. Tagasisõit oli kuidagi kiirem kui minek ning koju jõudes oli uni niii magus!

 

Minu poolt suured tänud ja kummardused korraldajatele. Kuulsin õhtu jooksul ka, kuidas korraldamisega oli ikka jamasid olnud, aga välja tuli osaleja jaoks küll väga lahe üritus. Kui oleks ka veel niiöelda ühislaul otse olnud, õhtu esinejate ja niiöelda juhtgrupi poolt, oleks veel eriti super olnud.