Suvi, 2005. Marsruut suunaga Tallinna poole. Paraku juhtus nii, et ei saanud ma alguspunktist isegi mitte kilomeetri kaugusele, kuna enne tuli ette risttee koos täpselt minuga samal ajal seal viibiva autoga :P Olin parajasti Savage 650 seljas, õnneks täisvarustusega. Mina olin nö esimene ratas, taga pool tuli minu kaasa, kes on täitnud osaliselt minu mälulünga toimunust. Igatahes oli point selles, et mingil x-põhjusel ei pidurdanud ma ristteele välja sõites. Tulem - panin otsa peateel liikunud autole, millele lendasin kapotile ja sealt omakorda mööda peeglit veeredes vastu ust.

 

Minu õnneks oli kiirus mõlemal väike, nii 30 km/h kanti. Auto oli igatahes päris katki, minul viga mitte midagi. Ratas aga lasi mahlad välja ja ei olnud enam edasi sõidukõlbulik. Kuivõrd mul oli enda liigutamine valus, kutsuti kohe ka kiirabi. Ahjaa, autojuhi ehmatasin ma ka päris korralikult ära, sest too naisterahvas karjatas: „Appi, laps, 12-aastane umbes, sõitis ette!“ :P:P. Kiirabi korjas mu üles, viis Kärdlasse kontrolli, õnneks oli kõik korras – valu põhjustasid lihtsalt lihaste venitused. Õnneks. Sest kogu asja kurbloolisus oli see, et 3 nädala pärast pidin ma olema kaunis ja kõigi poolt kadestatav pruut!

 

Mis puutus kaasasse, siis tema oli näinud minu lendu ja järgmine hetk, mida ta mäletas omakorda, oli peale minu nö kontrollimist (elus ja vastab), et tema enda tsikkel oli külili maas. Nii ei pääsenud ka tema kahjustusteta, tema rattal sai kahjustada gondel arvatavast ratta kukkuda laskmisest. Kogu asja tulemus oli see, et minu vasak jalg läks potisiniseks osaliselt ja esimesed päevad oli valus liikuda (mis ei takistanud järgmine hommik peale pauku siiski autoga (õnneks küll automaatkastiga) Tallinna poole liikumast). Mis veel? Ahjaa, kui ei oleks autot ees olnud, siis oleksin maandunud võsas, mida ilmestasid veel betoonkärakad, kraav, lepakännud, kivid... Nii et lõpp hea - kõik hea!