Gerka tsiklireis Eesti-Läti-Valgevene-Poola-Slovakkia-Poola-Leedu-Läti-Eesti (2014)

Eellugu
2014. aasta alguses tuli meil wimakatega jutuks, et tänavu toimub WIMA International kokkutulek Poolas Zakopanes, imekaunite Tatra mägede jalamil. Kuna rahvusvahelisel kokkutulekul võib osaleda ka peredega, otsustasime Pepsiga, et kuna a) Poola on lähedal b) Poola on odav c) see koht meil käimata ja d) osalustasu oli soodne (6 ööd hotelli + õhtusöök + hommikusöök + igasugused lõbustused maksid WIMA liikmele 250 ja mitteliikmele 300 eurot), et aga läheks ja käiks ära. Pealegi polnudki ma mootorrattaga kaugemale saanud kui Lätti ja Soome. Panime veebruaris nimed kirja ja puhkuse paika ning maksime osalustasud ära. Etteruttavalt võin öelda, et Eestist on huvilisi veelgi ning lõpuks osales WIMA kokkutulekul Poolas 13 eestlast!
Marise algatusel ja Kaija (kes oli kaks aastat tagasi üksinda Valgevene läbi tsikeldanud ja seda imelist riiki aktiivselt ja positiivselt reklaaminud) õhutusel hakkas vaikselt kuklas küpsema plaan sõitagi Poola läbi Valgevene. Alguses oli veel julge mõte ka väike põige Ukrainasse teha, aga seoses keeruliste poliitiliste seisukordadega otsustasime selle riigi teiseks korraks jätta.
Suvi jõudis kätte ja napilt enne hooaja algust tekkis Pepsi Suzukile tõsine huviline, kes tahtis kangesti just seda ratast endale saada. Peps muidugi oli ka juba öelnud, et ta ei plaani sõita ligi 1500 km kaugusele bike’ga, sest ta sureks sinna selga ära. Tehtud-tehtud ja ratas sai müüdud. Alguses me eriti ei põdenud, sest pidime laenama Ewalt tema vana BMW, aga paanika tekkis nädal enne väljasõitu, kui selgus, et ratas pole Ewa nimel ning me ei saa Pepsi passi ametlikuks kasutajaks määrata. Teine variant oleks olnud välja ajada notariaalne volitus, aga see tundus veidi tuumafüüsika. Pakkusin härrale, et tegelikult olin ma ju aprillis soetanud Kaija vana hea matkaratta - 1981. aasta Honda. No et teeme korda ja tuleb sellega? Internetiavarused ütlesid, et uuena olevat see 180 km/h välja võtnud ehk kui ta praegu 120ga suudaks sõita, siis saame ju hakkama? Ainus mure oli see, et ratas oli seisnud ca 15 aastat Kaija köögis kordagi käivitamata. Igatahes leidus vahva mees Avo, kes oli nõus proovima Hondast elulooma saama. Sellega kaasnes miljon naljakat ja vähemnaljakat juhtumist, mis päädisid sellega, et karpasid ei saanud piisavalt puhtaks ning pärast neljapäeval toimunud pikemat proovisõitu teatas Peps, et ta ei tulegi reisile. Sest tal pole millegagi tulla. Küsisin siit-sealt sõpradelt-tuttavatelt, et ega keegi tahaks oma ratast rentida, aga ei leidnud midagi. KTM pakkus renti küll, aga ca 700-800 eurot nädal ning iga üle 2000 km mineva kilomeetri eest lisanduks lisatasu. Aga meil oli plaanis sõita kaks nädalat ja peaaegu 4000! Natuke räige pelgalt ratta kasutamise eest maksta.
Kuna väljasõit oli planeeritud kolmapäeva hommikule ja reede hommikul oli Peps väga tujust ära, ei jäänud meil muud üle, kui mööda motopoode hakata kammima. Proovisõite sai mitmeid tehtud ja pilk jäi lõpuks pidama ühel Honda CBF-il, mis edestas minu ratast võimsuse, ABS-i ja kolme (!) kohvri võrra. Vaatamata sellele, et müüja ajas udust juttu ja oli üsna paindumatu ja (ju sai aru, et oleme ummikus omadega), tõime ratta Bikers24-st ära ning tegime laupäeval-pühapäeval proovisõidu Pärnumaale ja esmaspäeval õlivahetuse ning teisipäeval anti mulle ülesanne tegeleda rehvivahetusega. Tõdesin, et tore ratas, liikus edasi küll :-)
Samal ajal olime Marisega suutnud teha reisi heaks kolm asja: Kaijalt laenata Valgevene Lonely Planeti ja hunniku paberkaarte, teha ära viisad ning saada korraks kokku, et veini kõrval arutada, kas kellelgi meist kolmest on aimu ka, kuhu me lähme ja mida seal teha tahame. Ei olnud. Paika sai plaan alustada reisi kolmapäeval kell 8 hommikul ja jõuda õhtuks Valgevenne ja siis hakata edasiste muredega nagu öömaja ja marsruut tegelema. Otsustasime, et võtame vabalt ja peaasi on 3. augusti õhtuks Poola hotelli jõuda. Pärast selgus, et Maris oli ikkagi tublim olnud ja natuke raamatut lugenud ning oskas meile isegi ajaloost pajatada ning reisisihte paika panna. Kaija väikesest keelevääratusest sai aga meid tervel reisil saatev nali, mida keegi peaaegu igal õhtul meelde tuletas: nimelt manitses ta meid ikka varakult hakkama öömaja otsima, sest Valgevenes minevat varakult pimedaks, suisa kell kuus... ei, kell üheksa ikka. Õige oli muidugi viimane, aga nii kui kell kuus lõi, suutis keegi meist mainida, et kiirustagem, seltsimehed, kohe läeb pimedaks :-)

1. päev, 30. juuli 2014 (kolmapäev)
Eelmisel õhtul oli tegelikult täitsa ärevus sees. Asjad said pakitud (esimese hooga mahtusid need ära ühte kohvrisse, nii et mõtlesime juba, et jätaks ratta küljekohvrid maha, aga siis tekkis hea idee, et äkki tahame midagi osta ja hiljem jääks siis ruumi puudu), dokumendid üle vaadatud ning isegi Valgevene rublasid ja Poola zlotte kaasa vahetatud. Muide, üks euro võrdub 14 000 Valgevene rutsi, nii et see rahaasi jäi lõpuni suht segaseks arvutada.
Kui kedagi viisateema huvitab, siis tegime need Kaija soovitusel Estraveli kaudu ja üks viisa maksis 62 eurot. Poole odavam on transiitviisa, aga see oleks tähendanud, et tohime riigis viibida vaid kaks ööd. Võib-olla saab saatkonna kaudu viisad ka odavamalt, aga Estraveli teenindus oli väga tore ning kiire. Lisaks rahale ja passile on viisa saamiseks vajalik reisikindlustus Valgevene poolt aktsepteeritavas firmas (tegime Salvas, maksis alla viie euro), õiges suuruses passipilt ja hotellibroneeringud – kusjuures piisas, kui bookinghouse.com’is teha bronn suvalistes hotellides. Aga olge ettevaatlikud ja valige need kohad, kus ei pea krediitkaardiandmeid juurde panema. Meil polnud ju õrna aimu ka, mis kohti külastame ning kus ööbime, seega lähenesime asjale loovalt ja kohustustevabalt. Sõidukite kohta andmeid esitama ei pidanud, küll aga kirjutama piiripunktid, kust siseneme ja mille kaudu väljume. Viisade saamine võttis alla nädala.
Umbes kell 8 saime Marisega Pärnu maantee ääres kokku, tuvastasime, et tema jättis koju Kaijalt saadud Valgevene paberkaardid ning mina ei võtnud kaasa oma Euroopa atlast ning et suure tõenäosusega minu GPS-is Valgevene teid sees pole ... igatahes leppisime kokku, et järgmine peatus on Häädemeestes. Äkki peatus meie juures auto ning mööda sõitma sattunud Mark tuli teeleasujaid tervitama. Järgmine kord nägime teda juba nädala pärast Poolas.
Häädemeestest tegime väikesed kõned koju ning leppisime kokku paar detaili: et bensiinijaama hakkame otsima, kui sõidetud on 150 km, sest me ei kujuta ette, kui pikad vahemaad Valgevenes „jaamavabad“ on. Ja kõik tangivad alati koos, ükskõik kui vähe on bensiini vaja juurde võtta. Ja kui sööme, siis samuti koos, et ei toimuks iga 200 km pärast vaid ühe inimese pärast söögipausi. Ja sama WC-s käimisega. Nagu armees, noh :-)
Eesti ja Läti möödusid rahulikult ja muide see Daugavpilsi uus kiiretee on superhea, ainult sealt puuduvad bensiinijaamad väga pikas ulatuses. Meil hakkas kohe mure tekkima vahepeal, aga siis keerasime ühte linnakesse sisse ja saime tangitud. Piiril sõitsime kohe rekkadest ette, sest keegi kuskil rääkis, et see on väga okei. Tegelikult oligi, sest keegi viltu ei vaadanud, pigem huviga ning lehvitati ka. Läti poolel tekkis piiisikene takistus korras Marisel, kes – kujutage ette – oli printinud rohelise kindlustuspaberi välja VALGELE paberile. See tundus täiesti aktsepteerimatu alguses ning kui mina teisena oma rohelisele paberile prinditud kindlustuse ette näitasin, sain kohe tollitädilt ülevoolavalt kiita, et tubli ja umnitsa devotshka. Igatahes õnneks saime edasi Valgevene poole, kus pidime 35-kraadises kuumuses täitma kahes ekspemplaris kolm tähtsat dokumenti ja saime nende vastu migratsioonikaardi, mille puhul toonitati, et hoidke see alles nagu silmatera, sest riigist välja minnes küsitakse seda taas. Ausalt öeldes passi ja passiomaniku ühtivust ei kontrollinud nagu keegi. 40 minutit ja hopp! olimegi Valgevenes. Kellaajaliselt läks siis nii, et olime arvestanud, et võiksime kell 17 olla piiril ja äkki saab tunni-kahega üle ning siis kohe peame hakkama otsima öömaja. Aga reaalsuses olime kell 16.40 juba oma protseduurid läbinud ja kimasime kiirelt Braslausse, mida teadsime esimene lähim piirilinn olevat. Olgem ausad, tegemist oli pisikese eramaju täis linnakesega, kust me öömaja sealt ei leidnud. Küll aga lendasime bensiinijaama kütust (unelmate hind – 0,72 eurosenti liiter! Ja see on fikseeritud hind üle terve Valgevene) ja kaarti (maksis umbes 3 eurot) nõutama ning teemaksude osas selgust saama. Mul ja Pepsil on kiivrites vooki-dooki olemas, nii et meie saime omavahel terve tee muliseda ning ma olin just valjuhäälselt arutlenud, et kui Eestis ei suudeta kiiruskaamereid panna tsikleid pildistama, siis mismoodi plaanib Valgevene kaherattalistelt teemaksu arvestada? No selguski BelTolli infopunktis tõsiasi, et kuigi alguses püüti ka mootorratastele maksu kehtestada, siis tänaseks võivad kaherattalised üle riigi tasuta sõita nagu Valgevene kodanikudki. Aga see ei selgunud muidugi nii lihtsalt, vaid tädi helistas kuhugi ja uuris, et kui palju peaks tsikli maanteemaks olema. Siis küsis Pepsilt süvenenud näoga, et kas ratas kaalub alla või üle 3,5 tonni? Kuigi oli maru palav ja olime suhteliselt kurnatud piirikontrollist, sõidust ja päikesest, läksid meie suud ikka väga naerule. Andsin oma ratta passi näha, et äkki loeb kubatuur hinna osas midagi vms... ja siis juba tädi leidis brožüürilt märke mootorrataste ja mopeedide kohta.
Tankimine on ka väga omamoodi teema Valgevenes. Esiteks pole jaamasid sugugi ülearu ja kuna meile jäid ette ka mõned väikesed teed, siis 100-150 km ilma bensiinijaama nägemata sõita oli väga normaalne. Jaamas pead alati ütlema, mitu liitrit kütust soovid ja enne ära maksma. Vaid ühes kohas suutsime töötaja ära rääkida, et las me võtame paagid täis ja siis maksame, sest me ei tea, kui palju sisse läheb. Kõik ülejäänud vastasid eitavalt, väites, et kui kõik kütus sisse ei mahu, siis kannavad raha kaardile tagasi. Jee rait, me uskusime! Aga jah, kaardiga sai absoluutselt igas tanklas maksta. Selleks pisteti enamasti pangakaart sahtlikesse, kust siis töötaja selle enda poole tõmbas ning siis sul pin-koodi väljaspool tema putkat asuvasse automaati lüüa. Juba esimeses kohas tekkis tunne, et absoluutselt ei tea, mitu koopiat juba meie kaartidest tehtud on. Aga jah, see et sa pead paaki mahutama ära kõik, mis ostad, seletas hästi ka kohalike käitumist jaamades: üks pidev autode loksutamine, liigutamine ja tõukamine käis, et õhumullid paagist välja saada ja kõik ostetud kütus sisse mahuks. See tundus kohati suisa perversne... Kõige hullem oli see, et meie pidime ka õppima arvutama, mitu liitrit kui pika tee peale ära kulub ning vajadusel veidi rattaid loksutama...
Niisiis. Kuigi Braslau juurde kuuluvad imeilusad järved ja rannaribad (tekitades tahte ujuma minna), aga ei ühtki teeäärset hotelli-motelli, seetõttu otsustasime orienteeruda 80 km edasi Glubokoe’sse, mille kodulehekülg lubas umbes samal ajal toimuvat suurüritust Kirsifestivali näol. Kohale jõudes tõdesime, et esimesed 650 km tegid taguotsa juba suhteliselt haigeks ning tahaks ruttu leida öömaja, visata tsikliriideid seljast ja teha pisike jahutav jook ning mõnus õhtusöök. Ühest poest saime teada, et festival oli läbi saanud selleks korraks ja kirsid otsas, aga see-eest seletati meile lahkelt öömajad kätte ning leidsime laheda renoveeritud majakese peaväljaku kõrval. Ainult et neil polevat üheseid-kaheseid-kolmeseid tube, vaid üks kuuene alles. Aga nad annavad meile selle kolme peale kolme voodikoha hinnaga ehk nägu maksab 120 000 rutsi. Esimese hooga ehmatasime kaameks, aga kui arvutama hakkasime selgus, et see teeb 8,50 eurot:-)
Igaüks sai kaks voodit, laotasime asjad laiali, tegime kiire duši ning läksime linnapeale. Tuvastasime, et poes maksis õlu 7000-11 000 kohalikku (ehk alla euro) ja pitsa saab kätte 70 000 rublaga. Tahtsime Marisega esimese päeva puhul midagi ägedat süüa ning võtsime kalaprae. Ehh, hind oligi imelikult pisike ja kui see meile ette toodi, siis tähendas see poole peopesasuurust kalatükikest maitseainetega. Ei riisi, ei kartulit, ei salatit. Maris tellis ruttu ühe pitsa juurde ja siis äkki... lasi talle lind juustesse paraja portsu! Ma ei olnud elus oma silmaga näinud, kuidas lind kellelgi täpselt pähe si*ub ja muidugi olime naerust suht koomas. Ju see raha ja rikkust tähendab, nentis Maris rahulolevalt, salfakaga juukseid puhastades. Peps läks õlut tooma ja uuris meilt, et palju siin pitsabaaris võiks õlu maksta. Ma ütlesin, et ei kujuta ette, aga üle kümne tonni küll ei tahaks välja käia mingi õlle eest. Järgnesid jälle segased pilgud ja päris hull naerupahvak... et nagu 10 tonni õlle eest on siis normaalne või?!
Tagasi tuppa minnes oli väike hirm tegelikult, et äkki on tädi müünud välja ka need kolm „ülejäänud“ voodit, aga läks hästi. „Kodus“ hakkasime kaarti uurima ja panime paika järgmist päeva. Siis läks Maris, kes tegeles tegelikult aktiivselt suitsetamisest loobumisega, välja viimast suitsu tegema ja maja taga olevasse parklasse rattaid üle vaatama. Mina vajusin vahepeal unne ning kui silmad ukse klõpsu peale avasin, oli kell 5 hommikul. Siseneja oli Maris, kes vaatas mind imestunud näoga ja ronis voodisse. Küsisin, et kus ta nii kaua kondas?! Maris puhkes naerma ning ütles, et ei-ei, ta ikka eile tuli pärast suitsu magama, aga praegu käis uuesti rattaid kontrollimas. Jäin ka uuesti magama, aga päris hommikul, kui Maris hakkas rääkima eile suitsetamas kohtutud kohalikust mehest, kellega nad mootorratastest ja poliitikast rääkisid, siis hakkasin jälle kahtlema... Aga kohalik oli olnud suhteliselt avatud silmaringiga tüüp. Sel hetkel see veel imelik ei tundunud.

2. päev, 31. juuli 2014 (neljapäev)
Pärast kella 9st äratust lonkisime mööda linna ja tegime kohalikus bistroos eine – kohv maksis 2000, supp 7000 rubla. Ja täitsa söödav toit, kohe hea, peaks ütlema. Kohv samas alla igasugust arvestust. Ega head kohvi tegelikult enne Eestit saanudki, tõdes Peps reisi lõppedes. Teejoojad luristasid aga musta kanget teed ja ei hädaldanud. Jalutasime natuke tänaval ringi ja vaatasime suuri punaseid plakateid ning naljakaid nõukaaegseid kujunduselemente, kui ühtäkki sõitis mööda sõiduauto – muidu täiesti tavaline, aga... kõrvalistujapoolset ust polnud. Lihtsalt tühjus haigutas. Päris naljakas, aga nende meelest vist tavaline, sest keegi ei pööranud peale meie sellele tähelepanu.
Igatahes olid rattad alles, pakkisime asjad kokku ning otsustasime kiiruse mõttes „rentida“ ühe tühja kohvri Marisele välja (siis ta ei pidanud kotti kummide abil tagaistmele kinnitama) ning sõit algas suunaga Miri kindluse poole, mis on üks neljast UNESCO maailmapärandi objektist Valgevenes. 1540. aastast pärit Valgevene gooti arhitektuuripärl Mir on selline tüüpiline õnnetu ajalooga koht nagu enamik siin riigis: sõjad on seda maad räsinud paremalt ja vasakult, ülevalt ja alt. Lugedes ajalugu, tõdesime, et vanasti tõenäoliselt polnud see mandri keskel elamine midagi toredat – meid on ikka meri omajagu vist vaenlastest hoidnud. Kui kiirelt vaid „lähiajalugu“ puudutada, kuulus Miri külake pärast esimest maailmasõda Poola koosseisu, 1939. aastast aga Nõukogude Liitu. Miri alevis oli suur juutide kogukond, lisaks palju mustlaseid ja tatarlasi. Teise maailmasõja ajal aga hävitati mustlaste kogukond täielikult ning juutidest pääses ca 50 inimest. Nii et pärast sõda on Miri rahvaarv ligikaudu poole väiksem, külakeses elab paar tuhat elanikku.
Miri jõudmiseks pidime sõitma Minskist mööda. Isegi nagu läbi linna, aga olime otsustanud, et ei hakka oma aega ja närve Minksis kulutama, pealegi polnud me selle linna kohta midagi head kuulnud. Suur, vaatamisväärsusi peale pronkskujukeste pole ning tänavad on uue sõjarünnaku ja tulekahjude kartuses ägedalt laiad rajatud. Niisiis pidime sõitma mööda niiöelda Minski ringteed teisele poole pealinna. Aga ei saa öelda, et me Minskis ei käinud – tegime pilti ka sildi all ja puha. Ent liiklus oli košmaar. Mööda ringteed läheb neli rida, lubatud sõidukiirus on 90, aga kõik sõidavad 100-110ga. Pikivahet hoida ei saa, sest kohe on keegi sul ees. Märgistused, kust maha sõita, on täpselt ristmikul, nii et ei oska aimata ka, millal see oodatud numbriga või nimega tee tulla võiks. Ja kuna kõige paremal sõitsid reeglina suured autod, mille tagant ei näinud üldse midagi välja, pidime siiberdama ühest reast teise, et midagigi näha ning samal ajal olla valmis reastuma, et paremalt ringteelt õigel ajal maha sõita. Kui oled kolmekesi ja tsiklitega ning ainult kaks saavad omavahel suhelda, tundus see suht võimatu missioon. Aga hakkama saime, kui jah, muidugi ei saanud me kõik kolm sujuvalt maha pööratud, vaid üks keeras õigesti, teine jäi täpselt mahasõidu niinimetud kolmnurgal pidama ja kolmas pani mööda, aga siis tippis mööda teepeenart tagasi. Mahasõites enam silte ei näidanud ja kõrvalolevast benajaamast saime teada, et meil on vaja lihtsalt mahasõiduteel teha tagasipööre, aga jah – seda ei ole märgistatud, sest kõik teavad isegi, et Mir jääb „sinnapoole“!
Mir oli kena kindlus, ilusti korda tehtud ja pilet maksis 70 000 rutsi ehk 5 eurot. Kindluse tornid on jäädvustatud ka Valgevene 50 000lisele rahatähele. Ilus muuseum oli ja me ei suutnud jätta Marisega kasutamata juhust ronida üle piirete niiöelda teenijarahva kööki laua taha ägeda foto tarbeks. Välja tulles tappis meeletu palavus taas, nii et sõita oli mõnus, aga peatudes voolas higi igast rakust. Istusime Miri kõrval olevasse peenesse toidukohta maha, et väike eine võtta. Ise kiitsime, et küll on tore, kui saab vene keelega kenasti hakkama. Aga nalja sai ikkagi – tädile ütlesime, et võtame prae JA salati, sest eelmised kogemused olid näidanud, et muidu tuuakse jälle meile pelgalt lihatükk. Teenindaja (kena noor tsikk, kes pärast tegi meist ka ainsa foto, kus Valgevenes kolmekesi peal oleme) vaidles tuliselt vastu, et salatit pole vaja – prae kõrval on külluslik garniir! Pärast selgus, et garniir, millest tema sõnul jätkub kolmele vabalt, kujutas endast kahte poolikut kirsstomatit, kolme rohelist uba, pihutäit lillkapsast ning nelja kurgiviilu kenasti taldikule sätitult. Hahahaa, aga kes ütles, et garniir peab tähendama muud kui garneeringut ja olgem ausad – kolme prae KAUNISTAMISEKS siit ju jagus tõesti. Aga see-eest oli kohvikus olemas internet, nii et saime üle pika aja meile lugeda ja Facebooki kiigata.
Järgmine peatus oli 30 km eemal vanas väikelinnas Njasvižis (vene keeles Nesviž), kus on taas üks kohalik tuntud kultuuri- ja ajaloo-objekt – kindlus (tegelikult oli seal rohkem arhitektuuriväärtuseid nagu raekoda, trükikoda, jesuiitide kirik, bulvarid jne). Taas UNESCO ja taas rahatähepilt – seekord 100 000 peal. Njasviži kindlus ongi tegelikult väga võimas ning uhke ja imeilusa suure aiaga ning seda kutsutakse Põhjamaiseks Pariisiks. Aga kuna me pidime enne leidma öömaja ning sööma, sest kõhud olid hirmus tühjad, siis kindlusesse sisse ei jõudnudki, sest muuseum oli juba kinni. Aga turvamees lubas meil õueala siiski kiigata. Njasviži ajalool on lahutamatu seoses Razdiwillide suguvõsaga, kes olid linna valitsejad, omanikud ja alustasid 1551. aastal nimetatud kindluse rajamist. Viimane Razdwilli valitsejasugu lahkus 1939. aastal, kui Poolast sai NSV Liidu osa. Teise maailmasõja ajal oli kindluse lossis saksa sõjaväelendurite haigla ning nõukogude ajal oli seal julgeolekutöötajate sanatooriumiks. 2002. aasta olevat kindlust tabanud koletu põleng, aga tänaseks on kõik jälle tipp-topp.
Öömaja leidsime jällegi täiesti linnasüdamest. Seekordne maksumus kolmeses toas 158 000 kohalikku per face ehk siis veidi üle 11 euro, kusjuures hinna sees oli telekamaks ja veel mingi imelik rida, millest aru ei saanud. Aga maksime kõik igaks juhuks kinni :-) Gastinitsa Nesviškoe ŠKH ise oli vist kunagi olnud kas haigla või ühikas – suur, kõrged laed, avarad koridorid ning WC ja dušš koridoris ühiskasutuses. Nii õdus polnud kui eelmine pleiss, aga täiesti okei. Ja kuna parkida sai täpselt adminni akna alla sisehoovi, siis meile igatahes sobis. Muide, öömaja saamine tähendab Valgevenes taas teatud traditsioonilisi asjaajamisi. Esiteks on oluline muidugi pass, siis tuleb täita ankeet (rangelt soovitatav kirillitsas, aga kõikjalt leidsime vastutulelikud töötajad, kes kannatlikult ise meie täidetud ankeedid ümber „tõlkisid“, sest kiiruse ja laiskuse mõttes ütlesime, et me ei oska vene tähti kirjutada) ning esitada piiril saadud migratsioonikaart ja lisaks on hädavajalik esitada oma reisikindlustus. Kui üks neist neljast asjast puudu on, siis öömaja ei saa, olgu raha, palju tahes. Muide, Estravel seda meile ei öelnud, et peame kindlustuspaberid kaasa võtma, sest alguses saime aru, et seda on vaja pelgalt viisa jaoks. Õnneks olime kõik need kaasa printinud.
Hommikusööki tavaliselt pisemates gastinitsates pole, kuid nad oskavad soovitada ümbruskonna kohti. Seekord soovitas adminn meile samas majas asuvat poekest, kus pakutakse ka süüa. Tõtt-öelda olin seal juba kiirel luurel käinud ning pidin poodi astudes naerma pahvatama – lihtsalt leti peal olid olemas lisaks saiakestele ja alkoholipudelitele kergelt kuivanud võileivavalik, klaaskausikestes mõned sordid salatit kile all ning supitirin! Kõik seda nägu, et seisaksid need siin juba meile tuntud nõukaajast ning veidi igast küljest kärbatanud. Ei midagi isutekitavat, kuigi hinnad head – salat 4000-6000 rutsi (alla 45 sendi!) ning keefir 2000 rubla (15 senti!). Seega asusime teele ning tegime jalutuskäigu linnas. Lisaks mõnusale pannkoogieinele saime kindluse kõrval asuvas õllekas ka kena live-kontserdi osalisteks, aga pikapeale hakkas see laulev ja silma tegev tüüp väsitama ja lasime jalga. Koduteel sattusime mingisse totaalsesse särav-läikivasse diskobaari, kus tegime ühed õlled ja vaatasime kahte baaridaame kiigates silmad peast ära. Ikka tõsised beibed nagu Vene filmist. Muusika oli kõrvulukustav, aga inimesi nagu eriti ei olnud. See-eest baaridaamid nõksutasid leti taga armsasti puusa.

3. päev, 1. august 2014 (reede)
Plaan oli ärgata ca kella 9 ajal, kuid kell 7.20 pani mingi vana täpselt meie lahtise teise korruse akna all trimmeri käima ning kukkus niitma. Päris jõhker. Üldse see trimmer tundus olevat suht uus leiutis seal maal, sest neid nägi kõikjal ja põristamine oli nagu auasi. Mis siis ikka, ajasime end maast lahti, väike dušš ja veendumine, et all kaupluses on endiselt samad salatid ja supp müügil. Läksime jalutama ja küsisime mõnelt inimeselt hommikusöögikohta. Selgus, et nii vara on Njasvižis võimalik tõepoolest süüa saada ainult nimetud poekeses meie hotelli all. Võttis kohe vanduma, aga siis hoomasime ühes bussipeatuses plastlaudu-toole ja külmutuskappe täis saiakesi. Saiad olid loomulikult eilsed, aga lahe teenindajapreili tegi need mikrouunis tulikuumaks. Ja sealtsamast sai ka teed ja ületamatult halba kohvi – no mida hing veel võiks ihkata :-) Peab mainima, et Valgevenes pidin oma valge jahu vihkamisse väikese vahe tegema, sest sageli polnudki midagi peale saiakeste, pannukate või pelmeenide süüa. Istusime ühte lauda mingi täistätoveeritud noormehega, kellelt küsisime, kust suunas linnast välja peame sõitma ja ta oli nõus meid autoga bussijaama viima. Ainult et me ei tahtnud bussijaama :-)
Mis mind aga imestama pani, oli see, et külmikud käisid lukus. Ja ise nad väidavad, et Valgevenes pole kuritegevust! Selle lause õppisime Marise juhututtavalt, Brestilt pärit Jurilt, kellelt Maris enne reisi kirja teel turvalist öömajasoovitust palus. Juri kirjutas, et pole vaja põdeda, sest Valgevenes pole vargaid. No ja selle peale kirjutas Maris talle järgmises kirjas jälle, et aga äkki saaks öömaja, kus oleks lihtsalt kinnine hoov, et siis oleks süda tsiklite pärast rahul. Ja nüüd kirjutas Juri juba trükitähtedega, et kas Maris ei saanud hästi aru, et Valgevenes ei ole kuritegevust!
Eelmisel päeval olime avastanud, et Marise tsiklil on lisaks ühele Harley märgile (mis lendas minema keset Valgevene teid) kadunud ka istet kinni hoidev polt. Bensiinijaamast me seda ei saanud, aga Njasvižis oli meie hotell pisikese ehituspoe kõrval ning sealt jagati Marisele lahkelt üks poldike ega tahetud selle eest rahagi. Muidugi, nii müüjatel kui ka külastajatel oli ju niiii põnev meid seal maja ees vahtida. Kinkisime poemüüjale vaevatasuks pisikese Vana Tallinna ning ei saa öelda, et see seal maal tundmatu mark oleks olnud – kohe mindi äratundmisrõõmust elevile, et oo, Vana Tallinn!
Ja sõit saigi alata – meie tänane teekord viis Pina jõe ääres asuvasse Valgevene ühte vanimasse linna Pinskisse, kus on kaunis vanalinn ja jällegi võitlusi ja vallutusi täis ajalugu. Pinsk on läbi aegade kuulunud nii Leedu, Venemaa kui ka Poola omandisse ja nüüd on siis Valgevene linn. Meil oli vaja sõita 200 kilomeetrit jällegi paberkaardi järgi, mis on Valgevenes väga okei – võib öelda, et me ei eksinud kordagi, kahtlemise korral pidasime lihtsalt kinni ning kiikasime veelkord kaarti. Igaüks püüdis meelde jätta mõne linna nime, kuhupoole meil oli vaja sõita ning saime kenasti hakkama. Kaart asus enamasti minu ratta esiklaasi vahel, kust seda oli hea rabada. Lõpuks oli meie „atlasest“ suhteliselt auklik variant alles ning teel Pinskist Bresti otsustas ta meie juurest lõplikult lahkuda, lennates koos Mariselt saadud valge A4 paberiga (millele oli hea teede numbreid kirjutada) metsa. Alguses ma kahtlustasin, et äkki see paber oli Marise passi koopia, et kehv lugu, et see Valgevene avarustesse minema kihutas. Arutasime kõik Pepsiga juba teepeal, et Marisele ütleme, et paber lendas õhku, süttis põlema ja tuhk lendles metsa. Aga siis selgus, et tegemist oli „kõigest“ koopiaga viisast ja saime ausad olla.
Valgevene pisemad teed on sama heas olukorras nagu ka suured – mõni üksik veidi treppis ning natuke kehvema ja sulavama asfaldiga teelõik, aga üldjoontes super. Külad on idüllilised, maastik lummav, ilmad sattusid ju väga vinged ning inimesed on maailmasõbralikud. Kui tänaval teekonna arutamiseks kinni pidasime, oli alati keegi, kes tõttas kohe appi. Ükskord läksime Marisega kaks sammu ristmikust tagasi, et vaadata, kuhu sildid täpselt näitasid ehk et kumma tee peame valima, kui meist sõitis mööda noorsõdureid täis buss, peatus, kõik ronisid poolest kehast aknast välja, lehvitasid, kisasid ja hüüdsid, et me oleme ägedad ning olime neist maanteel juba korra mööda sõitnud. Kui muidu peavad venelased ja valgevenelased kõike Ameerikast tulnud halvamaiguliseks, siis autode ja mootorrataste kohta see muidugi ei käi. Meie tavaline sõidujärjekord oli Maris Harleyga („oo, Ameerika tsikkel, oo, Harley, oo, naine sangas!“), siis mina oma helesinisega („oo, kui kaunis aknaraamisinine tsikkel, oo, naine sangas“) ja siis Peps oma kolme kohvriga („oo,... kolenaine!“ – Pepsi enda sõnad).
Külade ja põldude vahel sõites peab olema vaid tähelepanelik traktorite ja kombainide osas. Esiteks, bossim võib küll tunduda kombain, aga traktorid kiirendavad neist mööda mis tolmab. Ja kõik need teede kunnid võivad absoluutselt igal ajahetkel pöörata põllule, metsa või kuhuiganes nii paremale kui ka vasakule, pööramata samas tähelepanu, et sa näiteks hakkad neist mööda sõitma vms. Nemad ise suunda ei näita ega pane ka tähele, kui teised seda peaksid tegema. Aga neid on palju, sest tegu on ikkagi tõelise agraarühiskonnaga. Kuna mootorrattaid on mööda Valgevenet vähe sõitmas (väljaarvatud pealinnas ning turismilinn Brestis), ei osata nendega väga ka arvestada. Ja linnast väljaspool on vähe ka autosid – majade hoovides ei näe külade kaupa ühtegi masinat seismas.
Maastikud olid nii ilusad, et hommikul startides leppisime kokku, et teeme mõne põllu ääres pilti ka! No ja sõidame siis oma igapäevases rivis kergelt malelauana, et Maris kõige ees tee keskel, mina teisena teeservas ning Peps kolmandana jälle tee keskel. Räägin just Pepsile, et vaata kui uhkelt on üks kolhoos pannud traktori kõrgele betoonist alusele seisma nagu mälestusmärgi, kui Peps röögatab, et vaata Marist! Pööran pilgu enda ette ja hopp! Maris minu ees minu reas pidurdamas. Arvatavasti karjatasin Pepsil kõrvad lukku, ratta võttis kenasti blokki ja õnn oli, et sel hetkel ühtegi traktorit või veoautot vastu ei tulnud ning kuidagi tast mööda sain vingerdatud. Arvatavasti pole Maris ise ka oma ratta porilauda kunagi nii lähedalt näinud. Tõenäoliselt oleksin saanud ninaga hommikul paigaldatud polti puudutada :-) Igatahes lõpp hea, kõik hea – Maris lubas hakata suunatuld kasutama ja enne manöövrit veenduma, et kas me oleme tema mõtetest aru saanud ning mina lubasin olla tähelepanelikum kaasliikleja ja mitte nii palju ringi vahtida. Ega midagi hullemat poleks juhtunudki, kui me oleksime üksteist riivanud ja pelgalt külili käinud, sest hoo olime suutnud juba maha pidurdada, aga no ratastest oleks kahju olnud. No tegime siis oma romantilised pildid ära ja tõdesime, et rikkaks Maris ei saa – hoopis roppumoodi vedamist tähendas see linnukaka.
Pinsk. Õhutemperatuur 37 kraadi ja meeletud teetööd. Parkisime rattad ühe kohaliku tähtsama kultuuriobjekti, kiriku ette ning tatsasime esimesse ettejuhtuvasse piljardibaari, kus tegime konditsioneeri all külma õlle ning palusime alandlikult luba oma kiivrid-kindad-jakid sinna jätta, kuniks me linnaga tutvume. Baaridaam Šaša oli armas noor tüdruk, kes vaatas meid suuril silmil ja äkki küsis: „Kas te oletegi päriselt baikerid?“ ja siis rääkis, et tema küll kardaks sõita ning et Valgevenes ei ole üldse kuigi palju mootorrattureid ning ta teab ainult ühte naist, kes sõidab. Ja eestlased on väga harv nähe, vaid enamasti külastavad neid poolakad ja venelased. Baarist välja astudes lendas meile ligi üks mees, kes teatas, et ta ongi sellesama baari omanik ning tegelikult nägi ta meid juba linna sisenedes ja rääkis siis Pinski ajaloost, vaatamisväärsustest ning... veidi ka poliitikast: näiteks et teetööd on hetkel aktiivsed seetõttu, et Suur Pealik on linna tulemas ja tema tulekuks peab kõik ideaalne olema. Igatahes meelitas ta meid uuesti baari, käristas teed ja kohvid ning šokolaadi välja ning oli väga sõbralik. Aga baaridaamil keelas meile väga järsult teise maailmasõjaaegsetest mälestusmärkidest rääkida, sest need ei huvivatat meid niikuinii.
Uuesti linnatuurile minna püüdes hakkas Pepsi tsikli signapult ühtäkki piiksuma ning Peps lippas vaatama, mis toimub – mõelge, pruutpaar oli kirikust välja tulnud ja avastanud kiriku eest KOLM tsiklit ning loomulikult pidi nende juures siis poseerima. Aga fotograaf tabas ära, et ühel rattal hakkasid ohutuled vilkuma ning ootas Pepsi viisakalt ära ja vabandas ülevoolavalt.
Tippisime mööda Lenini tänavat, minu käes oli Šaškalt saadud turismikaart ja ma siis lugesin oma hädises vene keeles vaatamisväärsuste nimesid ning Maris ja Peps üritasid aru saada, kuhu on mõttekas minna. Jalutasime selles meeletus asfaldisulatamiskuumuses mõned tänavavahed ja nägime imearmast pubi. Kohe tundsime, et kõhud ongi just tühjad ja kaks sammu sinnapoole tehes peatus meie kõrval auto, sees seesama eelmise piljardibaari omanik, kes küsis, kuidas linn meeldib ning soovitas veel vaadata mingit kloostrit, kirikut ja muidugi Lenini suuuuurt kuju Lenini väljakul. Ühesõnaga andis tunda, et meil on endiselt silm peal... Söök oli hea, Pinsk jättis hea mulje ning kui ma läksin pärast meie kiivreid ära tooma ning neile toredatele piljardisaaliinimestele Vana Tallinnat ja sulanud Eesti šoksi kinkimas, vahetasime Šašaga ka kontakte. Ma ei ole talle veel kirjutanud, aga äkki võiks?
Seejärel seadsime rattaninad 80 kilomeetri kaugusel asuva Bresti poole, kus oli plaanis ööbida suisa kaks ööd ning siis panna leekima Poola kokkutuleku poole. Enne rabasime kohalikult Pinski turult kaasa virsikuid, õunu ja punaseid (!) alõõtšasid.
Meil oli Juriga kokku lepitud, et enne Bresti jõudmist helistab Maris talle, aga kuna mees ise on linnast ära, siis saadab oma sõbra Igori meile vastu. Igoril pidi olema Brestis mingi öömaja pakkuda. Aga kui Bresti piirile jõudsime, selgus, et meile tuleb vastu hoopis Oleg Yamahaga. Ootasime siis teda ja sealt ta saabus: kirev Yamaha-mingi-Star, mis oli osavalt muundatud muusikakeskuseks. Igatahes oli enne kuulda muusikat ja siis alles näha tsikkel. Oleg ei olnud pika jutu mees – ütles, et sõitku me tema tuules ja ta viib meid esimesse kohta ja kui see ei sobi, siis vaatame edasi. Valgevenes on mootorrattad julged, ülbed ja imetletud – seda tõestas ka Olegi sõit. Iga foori all pidi sõitma esimeseks, mis siis, et meie sinna ei mahtunud ja pidime jääma autode vahele seisma. Koguaeg pidi olema kõige esimene, mis tähendas, et me kõik neljakesi siiberdasime ridade vahel edasi-tagasi, kusjuures kolm viimast ei saanud üldse aru, kuhu peaks hoidma ja kuhu millal pöörama, sest meil polnud aimu ka, kus on südalinn ning kus meie ööbimine. Aga autod olid suhteliselt viisakad ning nii saime kenasti oma miniparaadiga hakkama. Kusjuures kõik teised tsiklistid sõidavad Valgevenes poolpaljalt ning äge lehvitamine käib koguaeg.
Ent pakutud öömaja meile ei meeldinud – oli küll mega odav ja väidevalt 15 minuti kõnni kaugusel kesklinnast eramajade rajoonis asuv luks majaosa. Aga meie tahtsime ju otse linnasüdamesse! Kiikasime siis veel paari hotelli, kuni sattusime Bresti peatänava otsas asuva Inturisti hotelli ette. Kallis, arvasin mina. Lähme ikkagi, arvas Maris. Astume sisse ja administraator naeratab: „Jälle teie siin! Tere tulemast!“. Meie vahime jahmunult ringi, sest enda teada oleme esimest korda elus Brestis. Hakkasime hindu uurima, no ikka rõvedalt kallis. Aga kes ütles, et peenes kohas kaubelda ei tohi? Hakkasime uurima, et mis võimalus oleks saada paremat hinda – jätame hommikusöögi ära? Mis veel? Tädi vajus mõttesse ja ütles, et tegelikult on neil viimasel ehk 10ndal korrusel mõned konditsioneerita toad, et kui tõesti oleme huvitatud, siis ta võib seda pakkuda. Aga palus, et käiksime enne vaatamas. Tuba oli võrratu – vaade lahe, kahetoaline sviit, vanniga! Jah, konditsioneeri polnud, aga olime terve Valgevene nii üle elanud. Ja see luksus maksis kaheks ööks kolmele ainult veidi alla kahe miljoni rubla :-) ... ehk siis umbes 20 eurot öö/üks inimene. A palju te arvasite? :-)
Marise rõõmuks saime parkida tasulisse (üks öö veidi üle euro) kinnisesse parklasse ja parklaonu käskis panna rattad tema nina alla, et ta siis valvab. Ja ekstra tõi meile mingid plekitükid iga mootorratta jala alla, sest ilmad pidavat nii kuumad olema ja polevat juhus see, kui rattad läbi asfaldi vajuvad. Aitäh talle igatahes.
Õhtusöögi tegime seekord pidulikult peatänava Metro Milano kohvikus, kus oli väga-väga hea pitsa (ja mina mõtlesin taas nisujahule mõeldes, et läks trumm, las lähevad pulgad ka). Pärast kodupoole komberdades vajusime oma peenesse valgete nahkdiivanite ja klaaslühtritega hotelli sisse ja läksime lõkerdades lifti poole, kui turvamees meil tee tõkestas ning küsis, et kas meie tõesti nende juures elame?

4. päev, 2. august 2014 (laupäev)
Mõnus hommik, kui kella peale ei pea ärkama. Ega trimmeri. Aga see-eest ärkasime valju muusika peale, mis läbi lahtise akna 10. korrusele kostis ja siis samaäkki vaikis. Peps arvas, et keegi ju oli oma muusikatsikliga valgusfoori all. Vaikselt ajasime end üles ja läksime välja, et keha kinnitada ja tsiklivaba päeva auks pikem jalutuskäik ette võtta ning (kuri)kuulsas Bresti kindluses ära käia. Avastasime, et kõrvalmaja peitis endas uhket kaubanduskeskust, kus leidus kõike tehnikast ja kookidest kuni alkoholi ja šampoonini. Pärast tegime sealt paar asjalikku sisseostu ka. Istusime kõrvale pannkoogiputkasse ja söötsime oma kookidest ahneid varblaseid.
Kindluse suund teada, viis jalutuskäik meid maja taha turule, mis oli väga ehedaid kraamiputkasid täis nagu meil nõuka aja lõpus. Kuna ilma oli juba kohutavalt lämbeks koonud ning nägime, et tänaval ja parkides õllepudeliga jalutamine on igati aktsepteeritav, võtsime janukustutuseks ühed kohalikud mõdud näppu ja hakkasime lonkima.
Algselt kaitses Bresti linna 11. sajandil ehitatud puidust linnus, millest mõnisada meetrit eemale rajasid vene sõjaväeinsenerid 19. sajandil kivist kindluse. Võimas Bresti kindluse kompleks ongi linna suurim ja olulisim vaatamisväärsus, sest siin toimusid II maailmasõja ajal ägedad lahingud Nõukogude ja Saksa vägede vahel, kus tapeti tuhandeid inimesi. Kangelaskindluse aunime kandva kindlusemüüride vahel on väga võimsaid Nõukogude monumendid, kahemeetriste seintega kasarmud ja kirik. Ei puudu ka suveniiripoed, kohvik, tankid ja määramatus koguses aupaklikke noori ja vanu, mudilasi ja koolilapsi, kes kõik härdunud ilmega monumentidele lilli asetavad. Nii kummaline, kui see ka pole, see kitsarinnalisus ja piiratud maailmavaade pole kuhugi kadunud ka nüüd, mil maailm valla ning võimalus kuulata ka teisi osapooli. Ausalt - see oli pehmelt öeldes naljakas, kuidas lapsevanemad hirmtõsise näoga lükkavad oma madruseülikonnas põnne lillekimbuga koletusuurte kujude poole. Aga eks igaühel on vaba valik uskuda, mida soovib.
Bresti kindluse kogupindala on neli ruutkilomeetrit – kõike seda me läbi ei käinud, aga saime suhteliselt hea ettekujutuse. Eks jah, selliste kindluste puhul on ikka teada asi, et sinna sissemurdmine peab olema vaenlasele tehtud väga ebamugavaks. Mis omakorda tähendab, et need, kes seal sees „rahu valvasid“, ei saanud ka välja, kui kindlus oli sisse piiratud ja nii nad maha tapeti...
No ja siis tegime ka ju pilti ühes kohas ja teises kohas ning tankide juures tahtsime ka ronida, kui Maris märkas äkki, et sealsamas on sõjaväeriiete laenutuspunkt. Laenutus maksis 70 000 rutsi ja selle eest võis vist end kasvõi terve päeva kindraliprouana tunda. Küsisin, et kas tõesti paneme need asjad selja? Maris hüüdis: „Jaa!“. Peps avaldas arvamust, et tema ka väga tahab, et me ümber riietuksime ja võib meist fotosid klõbistada, aga ise ta jätaks selle atraktsiooni vahele. Riidesse aitas meid üks kena neiu, mähkis jalad nartsudesse ja toppis saapad otsa ja lõi mütsi pähe ja käskis ehted ära võtta, et oleks „nagu päris“. Lõpptulemusena pean tunnistama, et see nali tasus end ära – mina olin kahurväe komandör ja Maris „dobraja devotshka“ NKVD major ning turnisime ja poseerisime siin ja seal ringi, nii et higi tilkus. Aa ja Bresti kangelaskindlus on Valgevene 50-rublasel rahatähel, nii et ma ei tea nüüd, kuidas selle tähtsa kohaga siis niimoodi läks. 10-sed ja 20-sed rahatähed on näiteks nii mõttetuks muutunud, et need on juba käibelt kõrvaldatud. Saime sellest teada siis, kui Maris tahtis tualetti ja ainus lähedalasuv oli tasuline – 1000 rubla. Pole mingi raha ju iseenesest, aga tahtsime lappida summa kokku oma peenrahast. Kuna kaks aastat tagasi Valgevenes käinud Kaija andis kõik oma allesjäänud pudi, sealhulgas 10sed ja 20sed mulle, sattusidki need edasi Marise kätte. Õnneks oli WC-tädi arusaaja inimene. Ütles, et need küll ei kehti enam, aga lubas ikka Marise sisse :-) Infoks veel, et kümneka peal oli rahvusraamatukogu ja kahekümneka peal riigipank – säilitasin ikka ajaloo tarbeks ühed eksemplarid.
Kindluse kõrval on ka raudteemuuseum, aga sinna me ei viitsinud enam minna. Muide, Brest on väga oluline transpordisõlm, mida läbivad Läänemerd Musta merega ühendavad veeteed ning Moskvast Varssavisse suunduvad maanteed ja raudteed.
„Koju“ jalutades tegime väikese shoppingu, panime veinid külma ning otsustasime Valgevene viimase õhtu puhul teha söömingu vähe kallimas ja popimas kohas. Oli ikka imehea toit küll, süüa nad seal ikka teha oskavad. Paraku pidime sama tõdema ka Poola enamike söökide kohta, nii et kilod kogunesid rõõmuga.
Aa, õhtul saime oma silmaga näha, kuidas tegelikult selfisid tehakse! Kenad peened mukitud kohalikud piigad ajasid aga huuled prunti ja klõbistasid endast keset tänavat pildikesi. Maris vaatas tükk aega ja siis läks sama koha peale, kus need neiud olid just olnud ja tegi kõik järele. Ei naernud üldse. Null naeru oli!

5. päev, 3. august 2014 (pühapäev)
Äratus oli kell 8 ning einestasime allesjäänud puuvilju ja eelmisel päeval kaubanduskeskusest ostetud saiakesi. Meie rahva viisakuse ja sõbralikkuse sümbolina jätsime Olegile Inturisti valvelauda suure pudeli Vana Tallinnat, et ta meid nii armsasti oli vastu võtnud. Siis kodinad kokku ja tsiklite manu. Loomulikult pidin ma jupp aega otsima koti põhjast tsekki, tõendamaks, et oleme hotellis parkla eest maksnud ning et üleüldse meile need motikad kuuluvad. No tere tali küll, käisime ju mitu korda päevas oma ruunasid patsutamas ja midagi pagasist võtmas/midagi sinna panemas ning pealegi omasime tsiklivõtmeid. Aga see paberimajandus on niiiii oluline!
Siis kibekähku tanklasse ja piirile, mis nagu selgus, asus meist vaid paar kilomeetrit eemal. Ees ootas sõit Zakopanesse ehk ca 550 km. Enda arust olime piiril suhteliselt vara, aga... ikkagi selgus, et järjekord oli pikk. Ühed klemmid Venemaa numbriga autost viipasid meile, et õu, sõitke ette, tsiklid on eelisjärjekorras! Sõitsime siis kohe kõigist ette, ent võta näpust – süsteem oli selline, et võetakse 10-12 autot-bussi-ratast korraga, peedistatakse neid ning siis uus vahetus peale. Hetkel oli „ees“ eelmine vahetus, kellega läks aega tubli tund. Kergelt sulasime ja sulasime lagedal platsil päikese käes (ikka oli 30+ kraadi) ning kuna me ei olnud Valgevene ega Venemaa kodanikud, pidime loomulikult sitsima järjekorras, mis liikus eriti aeglaselt. Kui lõpuks meid ette võeti, küsiti kõik paberid ja passid korraga kõigilt 12 autolt-tsiklilt-bussilt ning taas saime tunnikese passida, kuni toodi kõik paberid tagasi ning siis tuli mingi teine piirimees ja küsis uuesti passe! Nagu nad seal oma putkas ei oleks võinud korraga oma tembeldamisi ja asju teha. Vahepeal vestlesime „sõprade“ venelastega, kes olid hämmingus, et meid nii kaua kinni peetakse ning rääkisid, et üks neist õpib Barcelonas ning teine elab Moskvas ja siis nad käivad pidevalt auto või tsikliga seda vahet. Meie ees seisev poolakas oma venelannast pruudiga jagas aga näpunäiteid, kuidas Zakopanesse kõige ägedamalt saaks: et jah, läbi Radomi ja Krakowi on kiirem, aga altpoolt Lublinit minna on oh kui palju ilusam. Uskusime teda ja valisime „ülemise“ tee.
Kui Valgevene piirivalve meid minema lasi, panime julma ja sõitsime Poola poole peal lihtsalt ning labaselt kõigist ette. Kõht oli selle ajaga päris tühjaks läinud ning paarikümne kilomeetri pärast peatusime, et uurida, kust kaudu sõidavad WIMA kokkutulele ülejäänud üheksa eestlast, kes alustasid teed reedel ning olid Lublinis ööbinud. Piiril olles olime tuvastanud, et nad hakkavad ka minema, aga pole veel trajektoori kokku leppinud. Neil oli küll meie ees 175kilomeetrine edumaa, kuid kui nii mitmekesi söömas käia ja tankida, siis võtab see kõik ju kordades rohkem aega ning nii mõtlesime, et äkki jõuame neile järele. Ette rutates võib öelda, et ei jõudnud, kuigi isegi teepeal einestasime täpselt samas kohas, kus nemad olid mingi x aeg tagasi söönud! Pisike Poola, mis? Edasi sõitsid nad aga teist teed mööda, kuigi kohale sihtpunkti jõudsime siiski alla pooletunnise vahega.
Esimesel einel Poolas sattusime juba tavapärasesse tõelisse Poola keelekümblusse: tädi leti taga ütles, et ta ei oska inglise keelt, aga rääkige vene keeles. Ja kui me siis küsisime, et mis see sõna tähendab ja mis teine tähendab. Tuhkagi ta ei osanud, lõpuks istusime ikka laua taga ja ootasime, et mis eine seekord siis välja tuli. Nagu tavaliselt Poolas.
Ega sõidupäevast rohkem midagi eriti põnevat rääkida olegi – kuni Krakowini oli oivaline kiirtee, aga sealt edasi sattusime totaalsesse ummikusse, mis õnneks kulges Krakowisse suunduval suunal. Ent ikkagi juhtus, et mingi 15 km sõitsime mööda kitsast teed niiviisi, et meie Marisega saime suurest tsisternautost mööda, aga Peps oma kohvriringiga ei mahtunud. Õnneks üks helge hetk siiski saabus ning saime jälle mõnusalt peale keerata ning Poola wimakad olid ilusti suunaviidad ka välja pannud, et me Zakopanest oma hotelli jõuaks. Hotell asus tegelikult nõksake Zakopanest väljas Koscieliskos. Hotell oli kena, suur ja väga palju rattureid oli juba kohal. Parkimine oli suhteliselt košmaar, sest esiteks asus hotell mäekese jalamil ja teiseks pargiti rattad ning autosid segamini nagu jumal juhatas. Leidsime endale meeldiva koha otse hotelli ees ja kuigi vahepeal tuldi ütlema, et päris hotelli eest võiks rattad mujale ajada, tegime näo, et me ei saa muffigi aru.
Regasime end ära ning Pepsiga saime toa teisele korrusele teise eestlastega ilusti järjest, Marisele aga anti võti mingile muule korrusele. Asja uurima hakates selgus, et ta oli kokku pandud ühe soomlasega: sest me ju kõik ühest kandist pärit, eksole?! Maris ja Anneli lõid retseptsioonis jala vastu maad ja teatasid, et vaja on ikka omaette tuba ning Marisele eraldati suur, kahe voodi ja diivaniga ruum.
Õhtut ilmestas suur ühine õhtusöök lärmi täis saalis – kokku oli siiski WIMA Rallyl Poolas 248 osalejat 15 maalt! – kust me vaiksete eestlastena õige pea jalga lasime ning kõik koos Marise suurepärast pidupidamisruumi tarvitama hakkasime. Väsimus oli suhteliselt peal, nii et hommikuni pidutsejaid meist polnud.

6. päev, 4. august (esmaspäev)
Kätte jõudis üks tsiklivabapäev paljude tulevaste samalaadsete seas. Kui me alguses sõitsime Tartratesse just selle mõttega, et siin on nii ilus ja teeme ikka kõvad sõidupäevad, siis kohapeal selgus, et Koscielisko ja Zakopane asuvad sellises „mõnusas“ orus, kus pidevalt sajab. Paraku saime sellest aru alles nädala lõpupoole, sest ega me ju nutuste nägudega läbi klaasi õue ei vahtinud ja toas kaarte ei mänginud, vaid leidsime endale igaks päevaks tegevust. Kuigi jah, oleks võinud ka võtta lihtsalt ratta ja sõita kuhugi kaugemale maailma avastama.
Pärast hotelli hommikusööki leppisime kokku, et kohtume viis minutit enne kella 11 Anneli toa ukse taga, sest Annelil oli sünnipäev. Eestist olime kaasa ostnud ühe kinkekaardi ning nii saime öösärgis õrnale naisterahvale korraliku šoki valmistada, kui ta üle 10 inimese ukse taga kilkamas nägi.
Esimese päeva kohapeal otsustasime uurida kohalikku eluolu ning minna kõik koos Zakopanesse. Bussipeatuses selgus, et neil siin mägedes sõidavad ringi rohkem sellised marsa moodi pisikesed bussikesed, 10kohalised. Tulebki üks selline, peatub, ütleb, et pilet on 3 zlotti. Okei, aga meid on palju, ütleme meie. „Tulge peale!“ kehitatakse õlgu ning kuigi bussis oli juba neli inimest ees, mahutasime end üksteise sülle ja seisma ära.
Kuna hotelli kohv pidi olema joodamatu, istusime esimesse mõnusasse välikohvikusse maha ja sealtsamast algas ka jalakäijate tänav, mis oli täis tänavakaubandust. Osa seltskonda asus kaupa uurima, teine osa arvas, et palaval päeval paras üks õlu teha. Nodi oli meeletult – alates ehetest ja T-särkidest kuni imepehme lambavilla ning suitsujuustuni + hoburakendid + tänavamuusikud. Peab nentima, et nii mõnigi wimakas on uue karvamütsi võrra rikkam. Vaikselt sättisime end edasi järgmisse pubisse ning siis langes meie peale Esimene Suur Vihm. Kolisime siseruumidesse ja kogusime inimesed jälle kokku, et minna WIMA Rally suurele pidulikule avamisõhtule ja selle eel toimuvale pildistamisele. Grupipildiks jõudsid kohale ka Mark ja Mumm, kes ei suutnud end eemal hoida Jõgevatreffist ning startisid seega Poola poole alles pühapäeva hommikul. Grupipilt, kuhu peab mahtuma üle 200 naise – ojaa, sädinat oli palju. Üldiselt võib öelda, et avamisõhtu oli meeleolukas, aga pärast Anneli kõvahäälset õnnitlemist ühislauluga pagesime jälle Marise tuppa peitu.
Kogu see reis vaevas mind täielik õigesti rääkimise oskamatus. Algas Valgevenes – kõigepealt ütlesin ma Njasviži kohta Nevski, siis Pinski kohta Pimsk, siis Poolas Zakopane kohta Zakapone (see viga ei ilmnenud lõpuks enam üldse ainult mul), Koscielisko kohta Kosiolski ja raftingu kohta drafting... midagi oli veel... ja kõike ikka läbivalt ja korduvalt, nii et alguses oli naljakas, lõpuks hakkas juba ajudele, et mida see keel mu suus teeb. Patoloogiline. Kusjuures – nüüd pole ma neid enam segi ajanud.

7. päev, 5. august (teisipäev)
Hotell on muidu mõnus ja süüa nad teha oskasid, aga need vihmased ilmad tegid vahepeal oleku veidi niiskeks, sest kütteperioodi ilmselgelt keset südasuve ju pole. Ja seega ilmes meil veel üks probleem – riided ei kuivanud kuigi hästi ära. Ewa oli rõdule isegi pesunööri paigaldanud, aga ikka juhtus nii, et kui meid kodus polnud, käis hotellist mingi vihmavaling üle ja kastis kõik asjad jälle märjaks. Saapad panin sihilikult rõdule tuulduma pikaliasendis, et ei juhtuks nagu Selvel mõned aastad tagasi Pärnus, kus vesi saapas ulatus hommikuks poolde säärde (siinkohal tervitused Selvele!):-)
Teisipäevaks oli meil ilmast sõltumata juba ammu planeeritud ühine bussireis Krakowisse. Busse renditi kohe mitu, meie platseerusime kõik koos loomulikult ühe bussi tahaossa ja lobisesime ning naersime kõvasti. Krakowisse oli maad veidi üle 100 km, aga meenutades sealset teed pärast kiirtee lõppu, tundus olevat kahtlane see üritus. Aga ime küll – bussijuht kasutas mingit kavalat teist teed, jättes Zakopane hoopis vahele. Laupäeval kojusõites läksime ka ise sealtkaudu ja tõesti oli hea tee – liikluse mõttes vaikne ja teepinnas hea, kuigi käänutas küll palju.
Krakowis anti meile neli tundi vaba aega, mille sisustasime mööda linna kappamise ja vaatamisväärsustega. Kuidagi sattus taas nii, et jalutasime Pepsi ja Marisega koos. Oleme Krakowis mitu-mitu korda käinud ja tuvastasime, et isegi see öömaja vanalinnas McDonaldsi kohal on alles, kus korduvalt ööbinud oleme. Maris ei tahtnud vist meist imelikke ostude tegemisel maha jääda – kui me ostsime Valgevenest suupilli, siis tema tõi Poolast male koju! Ja siis tahtis ta kangesti mõnda kirikut külastada. Võtsin siis ühe turismikraadi enda kätte ja otsisime sealt kirikuid – St Mary Basilicas käisime koguni raha eest ja meil kästi rätikud paljastele õlgadele panna; lisaks veel arvukalt pisemaid palvelaid. Ühel hetkel oli mul igatahes citymap kadunud ja Maris andis enda oma. Istusime mõnusasse linnamüüriäärsesse kohvikusse, ilm oli imeilus. Maris nõudis üht Poola õlut, Peps arvas, et ta tahaks proovida punast majaveini. Ettekandja küsis süüdimatult: „Pool liitrit või liiter?“ Pahvatasime naerma ja võtsime kahepeale selle pooleliitrise. Ülihea vein oli muide.
Edasi astudes küsis keegi, et ole hea, vaata, kuhu me siit pidime minema. Arvasin, et nad teevad minuga nalja, sest minu käes küll kaarti polnud! Selgus, et olin selle kohvikusse jätnud... lippasin järele ja ettekandja ei olnudki seda veel jõudnud prügikasti lennutada. Edasi tegin neile vabatahtlikult iga 10 minuti pärast checki: „Teatan, et kaart on alles!“
Kuidagi kogemata kombel põrkasime kokku Mummu-Margi ja Anneli ja Asaga. Kuna Marisel oli soov käia ära ja juudilinnaosas, siis suundusime sinna ning tegime enne finišeerumist väikese eine ka. Tšekki kamba peale jagades selgus, et midagi on seal ebaselge ning Mumm klaaris tükk aega teenindajaga, et meile on vaja veidi pappi tagasi visata. Igatahes jõudsime lõpuks kenasti bussi ning loksusime tagasi koju. Jim, Koit ja Jaak olid poest kaasa haaranud Jägermeisteri, mis siis ringi peale lasti ja äkki, nagu võluväel, jäid kõik korraga magama. Ikka kohe nii tubliks tunniks nagu lastesõime lõunauinak.
Pärast õhtusööki tahtsin kangesti minna vaatama meie Rallyl osalejate rattaid ning natuke lihtsalt jalutada. Tuli välja, et teistelgi oli sama plaan ning nii me koos siis tippisime veidi ringi. Ühel hetkel arvas osa seltskonda, et jalutaks või sõidaks Zakopanesse pubisse ja teine osa, et jalutaks veel nö kodu ümber. Jagunesime kaheks, meie liikusime vaikselt hotelli poole. Siis äkki ütles Jaak, et nad Marjuga on käinud seal jalutamas, et kohe tuleb sild, et kas lähme sillale ka? Ja no siis vaatasin mina, et kohe pärast silda on silt Zakopane, et lähme ikka astume sinna ka, sest siis saame teistele öelda, et meie käisime ka Zakopanes. No ja siis kui sildi alla jõudsime, vaatasime kõik, et oi, üks hubane pubi paistab ja läksime sisse. Oligi igavene vahva restoran nimega Salas Holny.

8. päev, 6. august (kolmapäev)
Kolmapäevaks oli planeeritud WIMA Rally suur ja uhke paraad, aga vihma kallas juba hommikust peale niimoodi taevast alla, et isegi need meist, kes alguses planeerisid väikese sõidu teha, loobusid. Lehvitasime julgetele ja tugevatele, kes väljakutse „purgaaga“ mägedes tsiklitega paraaditada siiski vastu võtsid, ning otsustasime minna linna, et „tellida“ endale neljapäeval rafting Poola Pieninski rahvuspargis. Istusime ligemärjas Zakopanes maha ning osad jäid restorani kuivama, teised, raftingu-huvilised kimasid õiget müügiputkat otsima. See asus väga kaugel ning saime ikka kohe väga märjaks. Aga õnnestus paadid kinni panna ning saada kokkuleppe, et buss tuleb võtab meid neljapäeva hommikul hotelli juurest peale ja toob tagasi ka. Mingi ekskursioon pidi veel raftingupäeva sisse kuuluma, aga sellest me ei saanud esimese hooga suurt aru.
Pidasime aru, mida edasi teha? Soolakaevandus, Auswitch, termid, mäed, niisama pummeldamine? Sõitma ei tahtnud keegi minna ning saime teada, et veepargid ei asugi väga kaugel – üks neist oli Slovakkias ehk siis mingi paarikümne kilomeetri kaugusel, teine aga Poolas umbes sama kaugel ning väidetavalt lubati seal terme ka. Võtsime kaks minibussi, leppisime hinnas kokku ja sõitsime kohale. Seal oli huvitaval kombel ilus ilm ja meeletu rahvahulk, kes seisid kõik piletisabas. Meie ees olevad noored ütlesid, et nad on juba tunnikese seisnud... suht lootusetu tunne tekkis, sest üks kassa teenindas umbes kahesadat inimest. Hoomasin mingit eraldi letti, kus on jutt grupibroneeringutest, lendasime Marise ja Mummuga peale, et uurida, kas äkki meie kui 13 inimest kui grupp saaksime kuidagi sealt piletid kätte. Järgnev oli üsna koomiline. Maris lahkus pärast esimest „ei“-d, aga Mumm jauras vapralt lõpuni (lühendatud versioon):
Mumm: „Tere, meid on 13 ja sooviksime teada, kas saaksime äkki grupipääsme? Teil on väga pikk järjekord, aga meile tuleb buss kolme tunni pärast järele.“
Nemad: „Kas teil on broneering?“
Mumm: „Ei ole, aga me võime selle ju kohe teha?“
Nemad: „Ei, see peab olema varem tehtud, kohapeal ei saa.“
Mumm: „Kas me saame seda teha internetis, kohe?“
Nemad: „Ei, telefoni teel.“
Mumm: „Kas me peame teile helistama?“
Nemad: „Ei, täna on palju rahvast ja ei saa. Pealegi algavad meil grupid 15-st inimesest, seega te ei saa allahindlust.“
Mumm: „Me ei tahagi allahindlust. Me tahame veekeskusesse. Me võime otsida kaks inimest lisaks.“
Nemad: „Aga me ei saa teile kohapeal broneeringut teha.“
Mumm: „Me ei tahagi broneeringut, me tahame veekeskusesse.“
Tädi andis alla. Ainus tingimus oli, et me maksame kõik korraga. Selle tingimuse täitsime, allahindlust ei nõudnud ning nii me veekeskusesse saimegi. Termidest nagu küll aru ei saanud, aga muidu oli tore keskus: esimene osa oli kisa-kära-torud ja muu jubedus. Teine oli selline lõõgastuskoht, kus lapsi oli oluliselt vähem ja põhilised atraktsioonid olid sise- ja välismullivannid. Kolmas sektsioon oli alla 18 keelatud saunaala. Nii kui sisse sadasime, ütles teenindav personal ühe härra näol, et siin on vaja end paljaks kakkuda ja juba nägimegi, kuidas mõned härrased mõnusalt aadamaülikondades lamamistoolidel pikutasid, jalad laiali. Viskasime vapralt siis samuti riided varna ning hoidsime häbelikult saunalinasid ümber. Saunu oli seal mitmeid: aurusaun, leilisaun, soolasaun erinevate temperatuuridega. Kui naistega aurusauna sisenesime ja rätid tagumiku alla toetasime, kargas vend sisse ja kukkus meie rätte sikutama, ise seletades, et ei saa nendega istuda siin saunas, et jälgigu me uksel silte. Hakkasime süsteemist nagu aru saama lõpuks küll – vesistes saunades oli veevoolik, millega enda pepualuse puhtaks said pesta ning leilisaunades pidi istuma rätil ja nii, et jalad ka oleksid rätil (et saunalava ära ei määriks jalataldadega). Basseinides pidi muidugi paljalt ujuma.
Õlu oli seal hea soodne ning seda sai käepaelaga. Mehed kasutasid seda võimalust usinalt ning alguses üritasid nad meilegi selgeks teha, et õuesauna tohib õllega minna, mujale mitte. Tegelikult ei tohtinud sinna ka muidugi, pärast saime selle pärast ka pragada, kuigi Jim seletas klemmile suurte silmadega tõsiselt, et meil Eestis visatakse õlut suisa kerisele. Siis toimus veel ka saunaatraktsioon, kus vend küttis sauna peaaegu 100 kraadini, kutsus kõiki sinna istuma ning kukkus siis saunalinaga vehkima, et ikka eriti kuum oleks. Esimese kolm löögi järel jooksid kaks esimest nõrka esimesest reast ära ja riburada lahkus neid veelgi. Meie muidugi kaifisime. No ja siis kui see 10 minutit vehkimist läbi sai ja enamik olid saunast lahkunud, tuli ta tagasi ja ütles, et ta võib eestlaste heaks veel veidi vehelda, sest keegi (see oli Mark) oli talle öelnud umbes nii, et meil saab keskmine eestlane 100 kraadiga kerge sooja sisse. Kokkuvõttes oli väga lahe kogemus.
Koduteel läksid meil jälle veidi arvamused lahku – mul oli vaja hotelli minna ja üks tööasi ära lahendada. No ja samuti sobis mulle väga hästi hotelli õhtusöök. Mirja tahtis ka kangesti „koju“, aga ülejäänud hakkasid mingit kalajuttu ajama ning läksid Zakopanesse sööma. Paari tunni pärast aga helistasid, et mingi osa neist tuli meie eelmisel õhtul avastatud lemmikkohta Salas Holnysse. See asus ju paarsada meetrit hotellist ning nii lippasime kolmekesi ka sinna neile järele.

9. päev, 7. august 2014 (neljapäev)
Neljapäev oli WIMA Rallyl ametlik orienteerumispäev, aga meil oli kohe hommikul jõele minek. Buss tuli õigel ajal järele ning hüppasime kaheksakesi peale – mina, Peps, Maris, Mirja, Marju, Ave, Jaak ja Jim. Mõni meist ikka kõhkles ja kartis väga, aga poleks suurt vaja olnud, sest Poola jõgedel ei olevat üldse suuri kärestikke, kuigi rafting peaks just tähendama laskumist spetsiaalsetel kummipaatidel mööda kärestikulisi mägijõgesid. Mida kilomeeter Zakopanest eemale, seda ilusamaks ilm läks. Täiesti hämmastav. Neljapäeval hammustasime niisiis lõpuks läbi selle vihmase ilma nalja – lihtsalt meie hotell asus äärmiselt ebasobivas kliimavööndis, aga mujal oli kõik koguaeg ok.
Teepeal korjasime veel mõned kohalikud raftingu-huvilised peale ning esimene peatus oli siis kohustuslik kultuuriväärtus Niedzicas asuv Dunajeci kindlus, mida on peetud üheks Poola kaunimaks lossiks. Käisime ikka sees ka – tutvusime sealse muuseumi, sealhulgas kirikuruumi, piinamiskambri ja vanglaosaga. Bussijuht oli ikka korralik giid, muudkui seletas poola keele mikrisse ja kuna meist keegi seda keelt ei vallanud, siis vahepeal tegelesime niiöelda üksteisele „tõlkimisega“, mida ta võis parasjagu öelda. Pikapeale tundus nagu saaks Marju juba päris hästi poola keelest aru, nii et võiks kahtlustada, et tema esivanemad on ehk lõunanaabritega veidi untsu teinud.
Raftingus selgus, et kuus meie inimest lähevad ühte paati ja me Pepsiga koos poolakatega. Kahjuks meie reisijuht ei viitsinud/osanud eriti inglise keelt rääkida ning nii me kuulasime kõik see 1,5 tundi poolakeelset mulinat – suht kopp oli ees lõpuks. Vähemalt tõestasime ära, et kahjuks ei ilmne meil kummalgi nendega sugulissidemeid. Aga no mida vaateid seal mägede vahel! Vapustavalt kaunis ja tore oli end veidi liigutada. Aerutamisest olid käelihased järgmisel päeval täitsa haiged.
Raftingult tulles oli meil veel vaba aega, et seda jälle söömisega sisustada – seekord sõime maru head kala, mille nime ma kahjuks ei mäleta. Bussijuht tuli ka õige pea ning viis meid 15. sajandist pärit UNESCO maailmapärandi St. Michael puukirikusse, mis oli väga armas ja omapärane. Maris sai jälle rõõmust hüppe teha, aga meie Marjuga tegime kiriklale tiiru peale ning siis avastasime veidi külaelu. Igatahes kuked saime niimoodi kisama, et hirm tuli nahka. Siis sibasime kiirelt tagasi bussi juurde ning edasi viis tee kohalikku suitsujuustutootmisse. Me ikka maitsesime ja maiustasime selle juustuga kohapeal ka, aga pärast mõtlesin, et paganama kahju, et ei ostnud koju kaasa. Kui tänavatel juustumüüjaid nägin, siis tõttöelda alguses mõtlesin, et miks nii kalleid saiakesi müüakse – lihtsalt need juustud on nii ilusad kollased ja paraja pisikese keeksi välimusega. Kodune käsitootmine käis siis nii, et esimesega hooga tehti kõik mögla valmis sarnaselt nagu mujalgi, aga seejärel pressiti see ollus vormidesse ning valmis käkid pandi meie suitsusauna moodi tuppa lõkke kohale suitsutuma. Silmad võttis korralikult ikka vett jooksma.
Tagasi hotelli jõudes leidsime Anneli, kes oli tulnud korraks lasknud presidentide miitingult jalga ning lubas hiljem jagada meile inffi, mida põnevat seal räägiti. Ja samas hirmutas meid, et neljapäev on just see õhtu, kus kõik riigid esinevad ja tutvustavad end läbi etteaste. Arvas, et õppigu me aga Kaera-Jaan selgeks või midagi sellist. No appi-appi. Kuna Mumm-Mark, Ewa ja Koit olid juba jõudnud Poolast jalga lasta, siis seda keerulisem oli meil nais- ja meespaare kokku saada ja tegelikult oli kahju, et meid polnud nii palju kui „tipphetkel“. Ohjah, aga siis, kui me nägime ära teiste riikide etteasted, ei tihanud me enam mõeldagi lavale minekust. Nii ilusti ettevalmistatud ansamblid ja tantsutrupid! Okei, tants ei kulgenud küll eriti sünkroonis, aga nad vähemalt üritasid ja olid ilmselgelt harjutanud. Vaatasime õhtul rõõmsalt teiste esinemist ja vajusime mingil hetkel jälle Marise poole kindla kavatsusega reedel korralik sõidupäev teha! Meenus veel, et ühel õhtul käisime „üldpeol“ korralikul diskol ka, mnjaaa, kuna naisi oli kõvasti ülekaalus ning oli ka neid naisi, kes on paaris naistega, siis oli kena kirev seltskond tantsupõrandal tantsu vehkimas.

10. päev, 8. august 2014 (reede)
Juba neljapäeva õhtul otsustasime üheskoos, et nüüd on laiskelul kõik ja reedel tuleb suurem sõidupäev, mäed ja värk. Kuna olime kõik endale rabanud niiöelda ametliku orineteerumise kaardid, valisime sealt keskmise pikkusega marsruudi (200 km ja saab ka ühtlasi Slovakkiat väisata) ning otsustasime gruppidena sõitma hakata. „Päris“-sõit oli olnud neljapäeval , aga siis olime meie ju raftingul. Kõik oleks arvatavasti läinud kenasti, kui täpselt neljapäeval ja reedel poleks toimunud mega rahvahulga osavõtul Poola rahvusvahelist jalgrattavõistlust Tour de Pologne. Mul pole muidu jalgratturite vastu midagi ja sõidan ise ka vahel ilusa ilmaga mõne kilomeetri, aga see oli ikka tippude tipp! Eks meie korraldaja süü muidugi, et ta ei hoiatanud meid, et pool linna ja kõik suuremad teed on kinni. Kella 9 ajal asusime Marise ja Pepsiga teele – õnn oli, et Pepsi rattakohvrid koju oli jätnud ja „saleda“ rattaga tuli, muidu me poleks kuhugi jõudnud. Kõikjal ummikud ja me ei saanud aru, mis lahti on – sõitsime umbes 15 km totaalselt lihtsalt autoridade vahel keskjoonel ja siis tuli koht, kust pidime ära pöörama ja politsei viibutab, et ei-ei, siit ei saa, minge edasi, meil on „tuur de poloonja“. Sõitsime mõned kilomeetrid edasi ja vaatan, et mingi juustumüüja paremal teeääres. Lendasime Marisega talle peale, küsides teed, aga too laiutab käsi, et ei vene keelt, ei inglise keelt. Maris hakkas juba minema astuma, kui ma võtsin appi kehakeele. „Mina ja tema,“ näitasin endale ja Marisele ning tegin kätega lenksust kinni hoidmise liigutust ja tsiklihäält, jätkates: „Bukowina?“. Vend oli vist esimene poolakas mu elus, kes ei hakanud meile vurinal poola keeles vastu rääkima, vaid tema nägu selgines ning näitas, et minge tagasi. Mina panin käed risti, raputasin pead ja ütlesin: „Tuur-de-poloonja!“. Selle peale näitas härra Juustumüüja sõrmede ja kätega, et 15 km edasi ja siis paremale ja veel midagi edasi ja siis ongi Bukowina (ehk koht, kust saab Slovakkiasse).
Ratastele hääled sisse ja järgmised 15 km autode vahel siblimist. Mul oli neist kohe kahju, et nad pidid seal kuumas istuma ja autouksed lahti, ajasid omavahel juttu... Politsei oli ka ummikus, aga me tegime näo, et ei näe neid. Ja siis tuli politseitsikkel meile vastu ja seisis ka ummikus, aga meile lehvitas, et minge-minge. Õnneks on see kant tsiklite osas sama armas kui valgevenelased ning kõik tõmbasid ilusti kõrvale, et meid mööda lasta. Mitte nagu Tehnika tänav, kus on tänu jalgrattateedele rajatud mootoriga kaherattalistele ideaalne võimalus ummikust pääsemiseks ning sellega seoses ju ka ummikute lühendamiseks, aga ikka leidub mõni väike pahatahtlik ahvike, kes sind peeglist tulemas nähes keerab rattakesed niiiii paremale välja kui võimalik. Et äkki see tsiklist ikka ei mahu mööda, las liguneb vihmas või aurab päikeses, aga peaasi, et tema ka liikuda ei saaks.
Ühesõnaga sõitsime ja sõitsime ja panin GPS-i ka käima ja nägin äkki, et juba võiks paremale ära pöörata. Majade vahele, pisikestele tänavatele, aga liiklus null ning võimalus minna. Maris kukkus peaga, kätega ja jalgadega vehkima – temal on allergia pisikeste teede vastu, sest kunagi nad olid Poolas kõrvalteedel ekselnud ja see on vist tema mällu tugeva pitseri vajutanud. Minule seevastu meeldivad pisemad teed ning inimeste eluolu ning tagahoove vahtida. Näitasin siis talle, et kaks pöörangut veel ja olemegi jälle vähe suuremal teel, kus viidad väljas. Õnneks uskus ja saime edasi minna. Kahjuks aga jäime napilt enne piiri ikkagi pidama, sest neid paganama jalgrattureid jagus ka sinnakanti. Istusime politseiauto juures, näppus õnnetu kaardike ja räägime, et saate aru, meil on vaja Slovakkiasse saad, peab ju saama kuidagi kõrvalt? Vend vist polnud kohalik, sest ta lihtsalt raputas pead ja tegi selgeks, et kui lähme tagasi ja ülevalt poolt ringiga, siis jõuame mingi 120 km pärast või nii Slovakkiasse. Aga me ju tegelikult olime juba mõne kilomeetri kaugusel piirist! Vihale ajas. Otsustasime tagasi hotelli minna ning siis edasi mõelda, et kas läheneme Slovakkiale teiselt poolt või viskame kõigele käega. Ega tagasitee meil libedamalt läinud – panime jälle vähemalt 20 km aeglussõitu autode vahel. Ja hotellis pani Maris, kes muidu oli väga tubli ning rahulik olnud ja vähe kimunud, kohe suitsu ette ja läks korraldajaga pahandama. Meie aga võtsime kaardi teistpidi kätte ja hakkasime kaardistama Slovakkiat. Ligi astus Bettina WIMA Deutchlandist ning pakkus oma head paberkaarti meile ja näitas, kus on ägedad teed. Laenasimegi kaardi ning pistsime vurama. Slovakkiasse viis imeilus rahulik tee ja maad oli piirini... ainult 18 kilomeetrit. See ajas ka vihale :-)
Tegime kohe söögipausi ja suundusime mägede poole ning just siis jõudsid meile järele Anneli, Marju, Jaak ja Jim. Nad rääkisid hea loo, kuidas käisid ennist Zakopanes (ju me seal sõitsime neist siis mööda) söömas ning kuuma ilma ja massiummikus passimise puhul tegid õlled kah ja siis küsisid arvet ja... kui Anneli leti juurde läks küsima, kaugel arvega asi on, viipas teenidaja neljale avatud õllele, et kohe-kohe! :-) Igatahes edasi sõitsime siis seitsmekesi - käisime Liptovskys imemõnusas järvekeses ujumas ning kuna Maris, Jim ja Jaak tahtsid teha pikema ringi, aga teistel oli suht koblakas ees, jagunesime kahte gruppi. Tagasiteel tegime Pepsi, Anneli ja Marjuga veel ühe kohvipeatuse ning juba oligi aeg Suurele Lõpuõhtule maanduda.
Anneli suutis meid veelkord ehmatada, öeldes, et kuulge, aga laulame nüüd Eesti tutvustuseks „Õllepruulijat“? Avaldasin arvamust, et seda on hea teha küll, sest siis tuleb mürinal suur Saksa koor meile „taustaks“, aga sinnapaika see asi jäi, presidendid kutsuti ette, neid tänati ning kõik tegid omavahel kingitusi. Niimoodi südamlikult. Mina viisin Bettinale kaardi tagasi ning kinkisin pisikese Vana Tallinna ja WIMA Estonia kleepekaid.

11. päev, 9. august 2014 (laupäev)
Hommikune äratus oli vara, et saaksime suhteliselt normaalsel ajal minema. Õnneks oli tegu laupäevaga ning seetõttu tööleruttajaid teedel vähe. Ekipaaž oli meil sama: Peps, Maris ja mina. Ja eesmärgiks sõita niipalju kui jaksame, ööbida ning pühapäeval koju jõuda. Sõita oli kokku natuke alla 1500 km ning esimesel päeval sõitsime umbes-täpselt 700 km, jõudes peaaegu piirilinna Augustowi. Pepp oli jälle suht kange, kuigi vaatamata tervele päevale Poola liikluses peab mainima, et see polnud üldse hull: teed olid suhteliselt tühjad ning kuigi magasime maha võimaluse Varssawit eirata ning enne seda kiirteele saada (kui see variant üldse olemas on), läks sõit väga ladusalt. Vahepeal ikka puterdasime ning peatusime jälle keset kiirteed mingitel jagunemiskohtadel, aga üldjoontes läks kenasti.
Pärast Krakowit pidime kujundlikult öeldes mööda sõitma vist äkki mingist kümnest rekkast ja mõnekümnest sõiduautost. Lihtsalt konkreetselt teed olid nii tühjad, et ma pole kunagi niimoodi Poolas veel liigelnud. Mõni koht oli, kus Agressiivne Maris (ta lihtsalt üks hetk ütles mulle, et kuule, sõida agressiivsemalt ning nii ta endale uue nime saigi - nii kui hoogsaid möödasõite tegi, hüüdis kõige taga sõitev Peps mulle kõrvaklappidesse: „Hoia alt, Agressiivne Maris tegutseb!“ :-)) oleks tahtnud kiiremini, kaugemale ja kõrgemale jõuda, aga matkamees Peps ei mahtunud meile autode vahel järele. Korra Maris unustaski, et Peps on kohvritega sama suur kui pisem auto ega mahu ridade vahel sõeluma ning pani ees plagama :-)
Nagu ikka, tegime ca iga 130-150 km tagant pisikese bensiini-või söögipausi, millest meeldejäävaim oli taas üks „keelekümblus“: tädi kohviku leti taga ei rääkinud ühtki keelt peale poola. Aga seal oli hästi lahe ahi, kus igast toidud küpsesid ja meie neelud hakkasid käima mingite selliste ahjutoitude järele. No loeme siis menüüst sõna pierogi ja mõtleme, et see tähendas midagi, mida me teadsime. A mida? Äkki oli pirukad? Maris näitab näpuga sõna peale ja siis ahju peale, et kas pierogisid saab ahjust? Tädi noogutab aktiivselt. Maris võtab poognalt nimekirjast esimese, Peps teise, mina kolmanda pierogi. Mul tekkis veel mingi küsimus, millele tädi vastas hoogsalt ja minu meelest jäi lauses õhku kaks sõna: kapusta ja zupa. Lauda istudes võtsid Mariselt kahtlustavalt tšeki ja vaatame: ongi neli toitu kirjas. Ja juba lajatabki tädi esimese toidu – hapukapsasupi lauda. Ja kolm lusikat ka! Irvitasime kõvahäälselt ja enamik suppi läks Pepsile. Meie ootasime pirukaid ju. Ja siis saabusid kolmed pelmeenid: Pepsile mustika, Marisele maasika ning mulle peekoni omad. Ei olnud jälle üldse naljakas! Ma ei tuleks selle peale ka, et moosiga pelmeene tellida :-)
Kella 20 ajal peatas Maris ratta kinni ja teatas, et nüüd hakkame öömaja otsima. Öömaja leidsime teeäärest ja toreda, kuigi uksekella lastes küsis üks naine poola keeles midagi, ma küsisin vene keeles tuba kolmele ning ta ütles, et pole... tuut-tuut-tuut. Helistasin uuesti ja küsisin, et aga kas kahte tuba on? „Jaa!“ tuli kiire vastus. Tõeline ärihing, eksole. Tädi tuli meile tänavale vastu, ootasime ta mehe, kes vist maja boss oli, ära. Maris läks tube vormistama, meie Pepsiga istusime tema ratta selga ja sõitsime poodi, sest motell enam süüa ei pakkunud. Issand kui õudne on tsikli tagaistmel istuda! Ma ei olnud seda vist juba sajandeid teinud. Aga siis mõnulesime ilusal augustikuu ööl rõdu peal ning ca kell 22 vajusime ära magama...

12. päev, 10. august 2014 (pühapäev)
Pühapäeval ärkasime konkreetselt kuke kiremise peale. Olime öömaja leidnud teeperves kenas eramajade rajoonis. Pakkisime asjad ja ootasime rataste juures kokkulepitult kell 9... aga keda ei tulnud, oli Maris. Helistasin ja – kujutage ette – ta magas sajaga sisse. Enne veel, kui telefon „hargile“ visati, oli kuulda läbi lahtise akna vannitoas vee pahinat ning rutakaid samme vaikses pühapäevahommikus :-) Jõudis siis Maris kibekähku meieni ja vaatab – mingi lind on ikka konkreetselt jälle küljekoti peale soolt tühjendanud. „Ikkagi saan rikkaks,“ arvas Maris ja asusime teele. Sõites mõtlesin, et tegelikult oleks võinud kell 8 minema hakata, sest me ju kaotame kohe üle piiri jõudes tunnikese.
Kuna meie popp pleiss ei pakkunud ka hommikusööki, leppisime kokku, et mõnes tanklas teeme kerge tee. Ja esimesest kahest me teed ei saanud, päris naljakas kohe. Esimene oli kohe Augustowis kena sümpaatne Shell, teine mingi lobudik Leedus. Liiklus läks muudkui tihedamaks ning ära hakkas tüütama see, kui vaevalt oled mingitest rekkadest mööda saanud ja rahulikult teekonda jätkanud, kui jälle on maagiline 130-150 km sõidetud, pepp valus ja tahaks sirutada. Jälle väike tanklapeatus ja jälle nad uhavad mööda. Ja uuesti nõiaringi... Lätis läks mõnevõrra olukord paremaks, osad teed olid laiemad ja mingi rekkad kadusid enne Riiat täitsa ära. Siis olime Riiast möödasõidul ja autodevoog tihenemas, kui äkki meile vastutulev sõiduauto konkreetselt kaotas juhitavuse ja sõitis sajaga meie poole. Ju autojuht vahtis telefoni või tegeles millegi muu kõrvalisega, sest äkki rabas ta roolist ja kiskus seda tagasi, sõites peaaegu teisele poole kraavi... ja siis uuesti meile peale. Ausalt öeldes tundus tagant vaadates, et selle auto stange käis vastu Marise tsikli küljekotti ja võttis Marise ratta kas ehmatusest või inertsist vingerdama. Ökk. Järgmises bensujaamas avaldasin arvamust, et nüüd võiks Maris juba aru saada, et linnus*tt tema puhul raha küll ei tähenda :-) :-) :-)
Kõige raskem lõik oligi minu jaoks Lätist Pärnusse. Esiteks väsimus, siis need autod-autod-autod ning kolmandaks sain sõidu ajal mesilase või helilase käest sutsaka kintsu ja nii pahasti, et ta lendas mulle jala ja paagi vahele teksapüksi “kortsu“, jäi kinni ning pani kintsu siraka ära. Ilgelt valus oli, sest nõel jäi sisse ning nii kui liigutasin, oli aiaiai. Alles järgmises bensukas sain nõela kätte ning jalg oli mitu päeva paistes. Pärnus kohtasime mingeid tsikliste Tallinnast, kes olid natsa üllatunud, kuuldes, et me „äsja saabusime Poolast“. No tegelikult ei tundu ju see veidi alla 800 km eriti pikk maa, aga pikapeale tõmbab randmed haigeks ja taguotsast ei taha rääkidagi. Pärnu-Tallinn teelõik pani mind aga omakorda imestama oma autode hulgaga! Kas tõesti ongi igal pühapäevaõhtul asi nii hull? Huhh. Igatahes viisime Marisele „tema“ kohvri koju ning suts! olime pärast ca kell 21 koitsas. Väsinud, rõõmsad ja muljetest tulvil. Valgevenesse tahaks väga tagasi! Poola satun niikuinii tagasi, sest see on ju kogu Euroopal risti ja põiki ees.

Järellugu
Kõik Poolas käinud wimakad ja nende kaaslased jõudsid kenasti elusalt-tervelt tagasi Eestisse ning jäid reisiga rahule.
Kui aga nüüd hiljem olen kellegagi Valgevenest rääkinud, on selgunud, et seal meeldib kõigile – soodne, minevikku meenutav, soe ja südamlik. Aga huvitav kombel on enamikule neist sattunud mõnel õdusal hetkel ette „intelligentne kohalik“, kes räägib rõõmuga poliitikast, on ise nagu avatud maailmavaatega ning huvitub külalise vaadetest. Võib-olla kannatan ma veidi jälitusmaania all, ent kui juba suurel Nõukogudemaal suudeti iga pisemagi inimese taga luurata, siis mis raskus seda on teha riiki saabuvate turistide puhul? Õnneks oli meie puhul tegemist ohutute ussikestega :-)
Üks kogemus veel: esimest korda kasutasin sellel reisil „vooki-dookit“ ehk siis oli meil Pepsiga pidev side sõidu ajal. Ühest küljest oli see mugav – ei pea nii palju peatuma, et asju arutada ning ideid välja käia, saab möödasõitude ajal ning igasugu muudel puhkudel kiirelt infot edasi anda või niisama lobada (ja Marist taga rääkida, nagu ta kartis – tervitused meie Agressiivsele Moto-Marisele siinkohal!). Negatiivne külg on ka: naised, ärge kunagi laske mikrit ja klappe omavatel meestel enda taga sõita. Õudne, kui kriitilised nad võivad (loodetavasti väsimusest) olla! Kui alguses suutis härra end kenasti tagasi hoida, siis tagasiteel oli ainult selline hala mul klappides, et lülitasin vahepeal asja täitsa kinni :-) Selle nipi õppisin Marjult, kes oli ka taga sõitva Jaaguga käest saanud tapelda ning lihtsalt hääle maha keeranud (neilt saime muidugi uue laheda nalja ka: „Kallis, äkki sa otsid endale uue hobi?“ – seda soovitust kuulsin kah mitu korda). Igatahes lubas Peps, et kui tal on kunagi aega, siis kirjutab ta minu ja Marise jaoks instruktsiooni, kuidas peab tsikliga sõitma ja mis vigu me teeme. Hetkel mäletan vaid, et Maris on möödasõitudel liiga uljas ja paneb end mõttetult ohtu ning mina reastun mööda sõites liiga aeglaselt tagasi oma ritta, nii et tema on taga olles juba südari äärepeal. Poolas tõmbas mingiks sajaks kilomeetriks meie sappa end üks Soome wimakas, kes siis sõitis ja reastus koos meiega ning ühel hetkel ohkas Peps südamest mikrisse: „Oh jumal, nüüd muretse siis tema pärast ka veel!“