Aeg: 3.-19. august 2014
Teekond: Tallinna-Praha
Sõitjad: Kristel ja Mark
Sõiduvahendid: Honda Hornet ja Kawasaki Vulcan 1500
Kokku kilometraaz: ~3600 km

Selle tripiga sai läbi sõidetud järgmised riigid: Eesti-Läti-Leedu-Poola-Slovakkia-Ungari-Horvaatia-Itaalia-Sloveenia-Austria-Tshehhi

Sõidu esmane eesmärk oli Zakopane. Poolas Zakopanes toimus WIMA rahvusvaheline kokkutulek. Minu jaoks esimene. Seekord läks sinna Eesti WIMA kohta väga suur esindus kohale, koos satelliitidega oli meid 13 inimest. Osad läksid läbi Valgevene, osad suure pundiga, mina ja Mark läksime kahekesi. Eesmärk oli minna ühe ööbimisega Zakopanesse kuhu on ~1400 km.

Startisime 3. augusti hommikul kell pool 8. Kusjuures eelmisel õhtul saabusime JõgevaTreffilt (ei saa ju seda üritust vahele jätta niisama lihtsalt :P). Ilm oli väga soe. Esimese söömise pausi tegime kohe peale Riiat. Siis oli juba tunne, et seisma jääda ei saa, liiga palav hakkab. Järgmine söömise peatus oli kohe peale Poola piiri ületamist. Seal näitas kraadiklaas juba üle +30 kraadi. Seisma jäädes oli kohe vajadus varju minna, sest tumedad riided tegid oma töö. Poolas tõusis temp veelgi, nii et kui juba üle +40 oli, siis tegime mingi järve ääres supluspeatuse. Isegi mina, kelle jaoks on vesi märg ja külm, läksin ülihea meelega vette. Ja pärast ujumist märjad juuksed kiivris olid ainult boonuseks. Liiklus oli seni normaalne olnud, ohtlikke olukordi ei olnud tekkinud. Seda õnneks kogu reisi ajal.

Kuskil 100 km enne Varssavit tegime õhtusöögi peatuse. Oli mingi baar, kus loomulikult kogu menüü poola keeles. Kui olime google’i abiga saanud sellest mingil määral sotti, siis selgus, et seda, mida meie tahtsime tellida, seda ei olnud :D. Olime menüüst aru saanud määratluse „kalaroad“, siis lihtsalt sealt suvaliselt näpuga näidates sai uus valik tehtud. Söök oli selline, hmm, alla keskmise, aga kehval ajal abiks seegi. Sest tegelikult olime sinna saabunud a la 5 minutit enne koha kinni panekut, hea, et üldse midagi saime. Selle baari terrassil jõid kohalikud õlut. Ja olenemata nende päringust „inglish?“ panid nad poolat endiselt edasi. Ic. Peale sööki selgus, et Margi tsikkel ei lähe enam käima, immo ei tule maha. Egas midagi, kiire kõne signa peale panijale, abiks Leatherman ja oskuslik mees (ehk Mark ise), ning asi saigi lahendatud. Õnneks rohkem see tsikkel muresid ei valmistanud.

Varssavisse minekul vaidlesime kogu aeg gepsule vastu ja nii liikusime mööda väikseid teid, mis antud hetkel ei olnud huvitav (pime ja väsimus). Hiljem tuli välja, et geps oli meid kiirteele muudkui suunanud, aga meie ei olnud sellest aru saanud. Ic. Ja Varssavis lõppes Margi jaks. Otsisime seal endale hotelli (aitäh booking.com lehele, mis on mind tihti hädast välja aidanud), mis pidi olema kindlasti turvalise parklaga. Konkreetsel juhul tähendas see lõppkokkuvõttes seda, et tsiklid aeti kaubaruumi, mille uks oli lukus ja mis asus omakorda lukus väravaga aias. Nii et korralikult ikka turvatud :D.

Hommikul jätkasime teekonda Zakopane poole. Silme ees oli ainult kiiremini kohale jõudmine, ei tahtnud hetkel mingite vaatamisväärsuste peale isegi mõelda. Poola kiirteedel sai mõnusaid kiiruseid rakendatud, minu jaoks oli tegelikult juba 130+ natuke palju selles mõttes, et mul ei ole esiklaasi ning tuul hakkas kaela murdma. Samas sain sellel tripil oma kiiruse rekordiks 160+ km/h. ~50 km enne Zakopanet algasid ummikud. Ja seal oli tavaline tee, kummaski suunas 1 rida, mäkketõus ja kurvid. Seega oli aeg-ajalt ka meil seismist, aga kui võimalik oli, siis ikka kasutasime vastassuunda või kahe suuna vahet ära. Samuti saime vihma, ikka korraliku valingu. Kuigi jõudsime sellest isegi ära kuivada, siis enne Zakopanet tuli uus valing (ja sellest ei saanud riided isegi 3 päevaga täiesti kuivaks). Kuna lõpp-punkt oli iseenesest juba lähedal, kuid teepeal oli üks suur ummik, siis tabas mind „Müü-moment“, ehk tuli selline väikese müülik tunne sisse ja lihtsalt sõitsin, peaasi, et edasi saaks. Zakopanes oli gepsu järgne tee remondis ja ümbersõit. Igatahes Mark läks ühte teed pidi, kaotasin ta silmist, ja mina teist teed pidi. Tema jõudis sihtkohta, mina ekslesin aga muudkui mööda vajalikku tänavat ühes ja teises suunas, sest ei suutnud märgata õiget hotelli (seal ainult majutusasutused ongi, sest tegemist on suusatamiskeskusega). Kui lõpuks kohale jõudsin, olin suht tige ja tüdinenund juba.

Zakopanes olime 2 ööd, sealt jätkasime edasi lõuna poole läbi Slovakkia Ungarisse. Seekord tulid spontaanselt meile kaaslasteks Ewa ja Koit, kes aga Ungarist läksid hommikul teist teed pidi tagasi Poola. Kõrg-Tatrad kerisid meid kuni 1300 m kõrgusele, nii et keset suve hakkas juba natuke jahe. Aga vaated olid ilusad. Ma ei olnud kunagi varem mägedes käinud (kui Luxemburg välja arvata), seega käis pea nagu vurrkann kohati otsas ringi. Slovakkias mäed taandusid, kuigi jäime päris kõrgele. Seal olid iseloomulikuks tunnused seeni müüvad mustlased. Ja no need seened olid ikka „tuumaseened“ – puravikulaadsed seened tundusid koos jalaga kuskil ligi 30 cm kõrgused! Ja no neid mustlasi ka ikka jätkus sinna tee äärde. Paarist nende külast sõitsime ka läbi.

Peale Slovakkiat jõudsime Ungarisse. Ungaris olid ääremaa külad sellised vanad ja väsinud. Aga samas ei näinud seal korralagedust. Ungaris peatusime Egeri linnas, Romantica hotellis. Seal oli täitsa atraktiivne inglise mees adminniks, nii et me Ewaga lõbustasime tema kulul ennast kohe mõnuga. Hotell oli oma nime väärt – toad olid suured ja mugavad, õrnalt luksuslikud, hotellil oli väike tagaaed, kus õhtul sai veini juua. Seega väga hea valik. Ning asus linna südames, kus käisime õhtustamas ja jalutamas. Ungari rahaühiku kurss euroga oli ikka selline, et kui arve oli mitukümmend tuhat forinti, siis ümber arvutades selle eurodesse vajus imestusest suu lahti, et nii odav.

Hommikul läksime Margiga edasi Horvaatia poole. Eesmärk oli Zagreb. Sõitsime nii mööda kohalikke teid kui ka kiirteid, mis on tasulised (pileti saab bensiinijaamast, maksis vist 5 eurot ratas). Liiklus oli suhteliselt vähene, ei ühtegi ummikut või selle poegagi. Ic. Ja mõnusa lõuna tegime Szolnokis mingis teeääres urkas, kus olid aga imemaitsvad söögid. Terve Ungari jooksul nägin palju päevalillepõlde, kuid tänu kuivusele olid need suht niru välimusega. Samas oli minul kindel soov saada pilti suurest kolletavast päevalille põllust. Horvaatiasse sisenedes hakkas päike juba vaikselt loojuma, ja kohe peale piiril oli just selline suur ja kollane põld. Enam-vähem läksid Margil pidurid blokki, sest ma ei saanud talle öelda, et teeme peatuse, kuna tal oli just nüüd pidanud vajalikuks helistada ja side oli siis meil omavahel maas. Aga pilte saime sealt hulgi :-) Ja uuesti sõitma hakates vajus päike ka kiiresti unne. Pimedas ei olnud just kõige meeldivam sõita, sest väsimus juba kallal ja ega silm ka enam nii terav ole kui päeval. Viimasel kiirteel Zagrebini oli Mark mulle kohati lausa silmadeks, nii vastik oli see pimedus. Zagrebisse jõudes hakkasime öömaja otsima. Minu idee oli minna kuhugi odavasse kohta, et saaks pikali visata. Ühte läksime ka sisse, aga kohti ei olnud. Lõpptulemusena maabusime kesklinnas Palace’i hotellis :D. Samas andis see võimaluse natukenegi linna vaadata, öösel kuskil süüa ja saada endasse see tunne, et siia tahan ma tagasi tulla.

Järgmisel päeval oli suund meil Vahemere ääre. Sattusime Zagrebis bensukas kohalike tsiklimeestega kokku, kes läksid samasse suunda, aga mitte mööda kiirteed, vaid kuskilt mujalt, et nemad tahavad sõita. Ega me aru saanud, mida nad sellega mõtlesid. Kuna meil oli seekord tähtis ka kulgemise kiirus, siis suundusime kiirteele. Igatahes, nähes seda ummikut seal saime alles aru, mida nad „tahame sõita“ all mõtlesid. Ummik oli kokku mingi 15 km! Aga nooh, me ei vaevunud seal korralikud olema. Läksime mööda parempoolset päästerada. See läks meil ka õnnelikult ilma mõne vilkuriga autota kohtumata. Ja nagu ikka oli järsku tee vaba.

Vahemere äärde jõudmisel liikusime mööda serpentiine alla. Nii lummav on see ikka. Kuigi ka palju tähelepanu nõudev. Siin olid muidugi ka jälle ummikud, sest inimesed hakkasid suunduma nädalavahetuseks mere äärde puhkama. Väike söök ja suplus olid mõnusaks vahepalaks selles palavas päevas. Ujumast tulles öeldi meile ka eesti keeles „Tere“, edaspidi jätkus jutt küll vene keeles. Nimelt oli tegemist Haapsalust pärit mehega, kes on oma perega seal paar nädalat puhkamas, ja nii juba mitmeid aastaid. Väikeses Horvaatia linnas Rijekas mõtlesime, et kas keerame Trieste peale või Ljubljana peale. Aeg hakkas juba õhtusse jõudma, kuid kihk ka Itaalia pinnale oma jalg saada oli suurem, nii et õhtust sõime juba Triestes. See on nii ilus linn. Sõitsime juhuslikult mingi mäe otsa keset linna ja sealt avanev vaade oli taas lummav. Alla minek oli natuke raske, sest kohati oli tegemist munakiviteega ja no keerutas ikka taas mööda serptentiini alla. Triesters olime tunnistajaks ka lollusest tekkinud rolleriõnnetusele, kus alkoholist põhjustatud liigne uljus rolleri kummuli ajas. Kiire kontroll näitas, et meie abi ei vajatud. Ning nii võtsime suuna Sloveenja peale. Ikka jälle pimeda öö käes olles. Hotelliga kordus suht sama mis Zagrebis :P. Nii et minu plaan võimalikult odavalt majutusega läbi ajada, ja et vajadusel võin mina magada ka tsikli kõrval varustuses, kukkus haledalt läbi. Mitte et ma nuriseks ;).

Ljubljanast eriti mälestusi ei ole, sest hommikul vara alustasime teekonda läbi Austria Tshehhi poole. Me pidime järgmine päev tsiklid Prahas hommikul veofirmale üle andma, seega tuli taas hagu anda. Austria võttis meid vastu hunnitute mägedega, kohe peale piiri oli näiteks 17%ne langus. Taas tekkis selline tunne, et ma ei saa sõita, sest liiga palju on vaadata. Kuna tegemist oli nädalavahetusega, siis oli mägede vahel palju tsikliste.

Tshehhi võttis meid vastu kasiinodega. Nimelt on nende pidamine Austrias suht raskeks tehtud ja nii kasutatakse kohe piiri teine pool ära. Enne Prahat kuskil 100 km hakkasid taas ummikud. Pühapäeva õhtu ju. Taas tuli mul peale Müü moment. Õnneks sai seal kasutada vastassuunda, kuigi vahepeal oli pidevjoon. Prahasse jõudes oli meil hotell juba olemas. Käisime vaatasime selle koha üle, kuhu hommikul tsiklid viime ja siis maabusimegi hotellis. Et ennast kasida ning linna peale sööma ja õlut jooma minna. Meie ligidal oli üks taimetoidu söögikoht, kus sõime väga häid burgereid. Mark on hiljem korduvalt öelnud, et nii head burksi ei olegi ta rohkem saanud. Meie õnneks oli hotelliga sama tänava otsas õllemuuseum-baar :D. Seal jätkus sumistamist siis kauemaks. Hommikul viisime tsiklid ära ja suundusime turistidena Praha peale. Kahjuks ei saanud me vastust küsimusele, et miks on korraga kasutusel vana ja uus majade numeratsioon, sest see muutus on tehtud juba palju aastaid tagasi. Samas saan Praha kohta taas öelda, et tegemist on ühe ilusa linn, kuhu tahan tagasi minna.