Paar nädalat enne jaanipäeva hakkasid Kiska ja Jürts meid moosima, et läheks kõik koos pärast jaanipäevapidustusi kuhugi tsiklimatkale. Meil olid möödunud aastast megahead mälestused Valgevenest ja siis olid nad isegi nõus kiirviisade ning Valgevenega, aga lähemal arutlusel selgus, et aega sinna minekuks on vähe, sest 27. juunil peame meie Ida-Virumaal pulmas olema ja juuli alguses tagasi. Jutuks tuli Nida poolsaar, siis Palanga, siis Läti mererannik ja lõpuks Viljandi... Ja seejärel kahanes reisiaeg veelgi, sest pidime juba 30. juuni õhtul Tallinnas olema.

Peps ütles ära, et reisiga jääb nagu jääb, aga kui Jürts mulle helistas, siis ütlesin, et tulge parem Ida-Virumaale ja start on pühapäeva, 28. juunil hommikul Illuka mõisa juurest. Arvasin, et nüüd on nad loobunud, aga selgus, et nad polnud kumbki Ida-Virumaal eriti käinud ning plaan sobib. Tehtud-tehtud. Ainus ettevalmistus oli see, et panin booking.com’i kaudu kinni Narvas Moonalao tänaval asuva korteri 28nda õhtuks ning edasi olid täiesti plaanitud plaanid.

Pulma sõites saime Rakveres korraliku vihmavalingu kaela, nii et esimest korda elus ajasime keset sõitu rattad mingi automaattankla suhteliselt olematu katuse alla ja lobasime seal kohaliku kepikõndijaga ilmast, pulmadest ning Ida-Virumaa võludest. Kuna taevas erilist selginemist ei näidanud, kimasime edasi Illuka poole. Sinna jõudes hoomasime pidulikku pulmarahvast ning pruut tunnistas hiljem, et oli mõelnud, et mida paganat need mootorratturid igale poole pressivad ja neil on ju pidulik üritus tulemas ja need märjad kollid kohe peavad end ära parkima ja kohale jääma! Peig seevastu vaatas, et oo, lahe, tsiklid! Naersime, et küll nad ikka mõtlevad sarnaselt :)

Pühapäev, 28. juuli

Hommikul ärkasime suhteliselt vara ca kl 10, sest ootasime ju kaasreisijaid, aga helistades selgus, et nemadki alles ärkavad ja et neid on rohkem. Kui palju ja kes, jäi esialgu selgusetuks, kuid sõime kõhu seljankat täis, jätsime vastabiellunutega hüvasti, lubades neile lähipäevil veel korraks külla jõuda, ning võtsime suuna Kuremäe kloostri poole. Olid nagu mõned patud, mida andeks saada :) Ilm oli enam kui soe, mu vettmittepidavad saapad kuivasid ära ning puhkisime Kuremäe kloostri poole mäest üles ja kirusime, et miks me siia üldse tulime. Allikavett ei julgenud ka juua, sest Pepsi klassiõde Madli rääkis meile enne innustava loo, kuidas tema vend oli kloostri vett kaladele akvaariumisse valanud ja nood andsid otsad.

Kaasreisijad olid selle ajaga jõudnud Iisakule ning mõlemad ekipaažid hakkasid kokkuleppeliselt kulgema Vasknarva poole, et vaadata üle Peipsi järve kõige põhjapoolsem külake. Kuna edestasime neid ca 20 km, olime varem kohal ja veendusime, et see on üks pisike pärapõrgu, kus polnud midagi peale kellegi kohaliku verandale rajatud minikaupluse, mis oli suletud esmaspäev, teisipäev, kolmaspäev ja neljapäev ning avatud reedest pühapäevani kella 16ni. Kas polnud mitte vedu, et sattusime sinna just pühapäeva pärastlõunal ja saime oma mineraalvee kätte?! Kõige enam meenutas kohvikut (me ju leppisime kokku, et ootame teisi kuskil kohvikus!) kiriku kõrval olevas parklas asuv katusealune laua ja kahe pingiga. Kuna enesetunne oli eelmise öö peost ja tantsust väsinud, viskasime pinkidele pikali ja saime pool tunnikest sõba silmale lasta.

Ja siis nad tulid! Lisaks Rainile ja Kiskale veel Sepp ning Raul koos naisega. Elu tuli sisse, läksime kohe jõe äärde, nägime sealt Venemaad ning ronisime vaatetorni, et veel paremini näha. Mõtlesime, et edasi sõites võiks võtta suuna Narva peale, sest sinna peame ju ööseks minema. Vahepeale helises mul telefon ja mingi venelane rääkis midagi majutusest ja ma ei saanud muffigi aru. Andsin telefoni Pepsile ning nad suutsid üksteisel korraks juhtme kokku ajada, sest see oli Moonalao vend, kes tahtis teada, mis kell me jõuame. Peps aga tegeles samal ajal ju Unic-Moto suvepäevade majutuse bronniga ning arvas, et see mees tahab talt ürituseks sisemajutust. Igatahes arvasime, et koos ekskursioonide ja piknikuga oleme hiljemalt kell 18 oma majutusasutuses kohal.

GPS näitas Narva jõudmiseks kahte varianti: kas mööda asfalteed läbi Jõhvi 90 km või mööda kruusateid Narva jõe äärt pidi ca 60 km. Kuna mul oli benapaak tegelikult juba siis hinge vaakumas, arvasime, et võiks võtta lühema tee ja vaadata kohalikku külaelu. Mis seal kruusas nii jubedat ikka saab olla? Rauli kaasal oli tagasi Sürgaverre veidi kiirem, sest ta pidi esmaspäeval tööl olema ning nii nad otsustasid meid poolele teele saata. Tore uudis oli see, meil kõigil olid Cardod ka kiivri küljes ning siis käis veel enne starti kiirem paaritumine. Peab etteruttavalt ütlema, et kaks päeva nägime üksteise levis püsimisega kurja vaeva, sest koguaeg ühendas ta niimoodi paare ja kolmikuid nagu ise soovis, aga kolmas päev töötasid meie viie Scala Riderid laitmatult. Vist lõpuks saime asjale pihta. Enne seda sai ikka siin ja seal punktides „paaritamisega“ tegeletud.

Esimene külake oli Jaama – ilusa maakivikirikuga. Seejärel jõudsime Karolisse ja siis Permiskülla. Ikka nii, et „mõnus“ lahtine kruus on küladevahelisel alal ja külas on kenasti asfalt. Napilt enne Kuningaküla ütles Raul, et nüüd on aeg väike piknik teha ning paremale jõe äärde pöörata. Ta leidis väga laheda metsatee, mis oksi näkku pekstes viis jõe ja pisikese sillakese juurde ning Venemaa oli kiviga visata. Naersime, et kui keegi teise peal snaiperitäppi näeb, siis ikka ütleb ilusti, eks. Vaatasime, et Sepa ratas on nagu veidi vigastada saanud ja ta rääkis, et oli eelmisel päeval kitsele otsa sõitnud! Sõitis Sürgavere poole, äkki kits ratta ees, pidurdada polnud enam mahtigi: Harley porikas nüüd mölkis, värv maas ja kabjad käisid paagis ära, nii et seal ka korralik lohk sees. Aga mees ja ratas jäid püsti!

Kuningaküla eel läksid meie teed lahku – Raul sõitis koju ja meie panime edasi. Jürts oma hea uue gepsuga ees ja kokkuleppeliselt mööda jõe serva. Mingil hetkel jõudsime külakesse nimega Gorodenka ja sealt ei saanud edasi – lihtsalt lõppes tee ära, aga oli võimalik vasakule hoida ning seejärel jälle veidi paremale, aga tee oli mitte enam lihtsalt kehv kruus, vaid täiesti laialivalguv lahtine killustik. Suht jube rada oli, aga koguaeg lootsime, et varsti saame sellelt tõenäoliselt mingite RMK metsaveoautodega jaoks loodud imelikult metsasihilt ära. Teeks oli seda natuke palju nimetada. Sõidame, ronime mööda kive, rajame ratastega teed kilomeetri kilomeetri järel, kusjuures kohati tundus, et jalgrattaga või joostes oleks saanud edasi kiireminigi ja äkki – otse ees tõkkepuu! Lihtsalt keset metsa, täpselt seal, kus on Poruni ürgmets ja plakat: Kesk-Devoni paljandid, Puhatu looduskaitseala. Sügasime natuke kukalt, mina teatasin, et mina seda si**a teed enam tagasi küll ei sõida. Teisedki olid seda meelt, et sisuliselt peaks olema ju pool teed tuldud ja... no ühtegi märki ka polnud, et sealt ei tohiks edasi sõita, lihtsalt tõenäoliselt lukku unustatud raudvärav. Tegime kähku mõned pildid ning suutsime Sepa (ja tegelikult ka iseend) muuta tõeliseks saripildistajaks – ta väitis, et pole elus telefoniga nii palju klõbistanud. Telefoni taskusse toppides lendas tast suure hooga mööda mingi hull suur koiliblika moodi elukas ja meie hõiskeid kuuldes teatas härra rahulolevalt, et ta hoidvatki koiliblikaid rahakotis, et oleks nagu rikkam tunne või nii. Sepa liblikaid jagus metsavahel tervele reisile ja aeg-ajalt palusime tal need elukad lühema keti otsa panna.

Vaatasime, et tegelikult me ju väravast võiksime puude ja värava vahelt mööda pressida ja mõeldud-tehtud – litsusime end metsa alla ja ratastega väravapostist mööda. Edasi läks mõnusam kruusatee. Peps veel noomis Seppa, et siis, kui tema vaatas, et kuidas rattal elu eest püsti jääda seal kohutaval killustikul, sõidab Sepp talle kõrvale ja hüüab: „Kuule, vajuta A!“ No see nali kestis ikka pikalt, nii kui keegi jälle vookitooki-ringist välja kukkus, kästi tal A või B nupule pressida.

Saime sõita viis kiltsi või nii mööda enam-vähem teed ja äkki – uus raudvärav! Seekord tõsisem teema, ulatudes ühelt poolt konkreetselt metsa alla ja teiselt poolt peaaegu kraavini, mis oli vett täis. Olime jälle sunnitud peatuma ja mõttepausi tegema. Tagasitee oli võimatu kolme asja pärast. Esiteks ei tahtnud me keegi seda kannatuste rada uuesti läbida, teiseks terendas ees meid ootav Narva, kuhu olime üle kolme tunni ligi 40 km mööda metsasihte, kruusaõuduseid ja killustikuradasid rühkinud, ning kolmandaks tõsiasjaks oli minu benapaak, mis poleks mingil juhul kannatanud tagasisõitu ja siis bensiinijaama leidmist. Kui me Pepsiga Vasknarvas ajaviiteks lähimat tanklat küsisime, saime poemüüjalt vastuse, et lähim on kas 50 km eemal Iisakul (kust teised läbi olid sõitnud) või siis sõitku me Jõhvi tagasi. Uskumatu, eksole. Olime juba teepeal pidanud plaani, kuidas saab kõige rohkem täis olevast tsiklipaagist minu jaoks liitrikese kätte, aga ei omanud veel selget plaani selles osas.

Mida teha? Esimesena punnisime Jürtsi bemmi läbi metsatuka. Võtsime küljekohvrid maha ning neljakesi lükkasime, tõmbasime, kakkusime ja tõstsime, aga mingi hetk oli ratas konkreetselt mudas kinni. Siis ütles Jürts, et teeme nii, et tema on ühel pool ratast ja majandab siduriga ning lükkab, poisid tõukavad seljatagant ning mina andku gaasi ja mängigu vajadusel piduriga. Küll ma olen ikka usaldusväärne! Adrekas oli hullult laes, et kas nüüd jääbki ratas siia või mis? Aga veidi higistamist ja hakkama saime. Samas ajal kostsid meieni metsa ja liiva- ning kruusamägede tagant hullud masinate hääled nagu oleksime õudusfilmis ja varsti peaks see metallelukas kohal olema. Saatsime Jürtsi uurima, mis elukas seal mäe taga on ja kas sealt üldse läheb teed?! Ta läks,hetke pära st kostis tume müts, veidi vaikust ja siis saabus mees tagasi. Midagi oli süles. See oli tagumine kohver, mis oli ära kukkunud. Minge metsa, seda jama ka veel vaja, et kohvrikinnitus katki?! Kiska juba ütles, et eks tema kui tagaistuja peab selle endale sülle võtma, mis muud.

No ja siis selgus, et bemmil on küll kaks toredat alumiiniumist originaalkohvrit, kuid kolmanda tõstis Jürts sinna venna Aprilia pealt ja kuna kinnitused ei klappinud, pani ta selle kinni nipukatega. Ja kui ratast läbi metsa ja porimülka nügisime, said kinnitused ära lõhutud. Julge mees, mis? Sepp ütles, et tal vist on küljekoti põhjas mõned nipukad veel ning nii ka oli. Kiire kohvriremont ning saime alustada Harley ületoomisega. Muide, vahepeal Jürtsi oodates avastasime, et meie toredat pisikest pätitegevust filmib puuotsas olev ja väravale suunatud kaamera. Kui te peaksite seda kilplaste videot kunagi juutuubis nägema, siis näidake mulle ka :)

Igatahes oli üks ratas mööda saadud ja selge, et teisi me läbi metsa ajada ei suuda. Seega jäi ainsaks variandiks see voolava vee kõrvalt minev kõhnade inimeste rada. Sepp vaatas seda rada, siis ratast ja siis oma küljekohvrist väljavõetud riideid ning ütles: „Ma arvan, et ma ei panegi asju tagasi, sest kui ratas jõkke kukub, jäävad vähemalt riided kuivaks.“ Ei, me ei naernud üldse tema optimismi üle :)

Punnisime, tõstsime, higistasime, lihtsusime ja saime ka Harley toodud. Just ohkasime, et kaks lihtsamat ratast on nüüd veel pingutada, kui äkki tuli eemalt tolmupilv ja meie rada järgides jõudis meieni piirivalve. Ehmatus oli pehmelt öeldes kerge, aga samas ajas naerma ka. Oi, nad olid kurjad! Kätt viibutades kästi rattad ja asjad eest korjata, tehti võtmega (!) värav lahti ning käratati, et kust me siia saime ja mida me siin teeme ja KUIDAS me siia saime, sest siia ei tule ju normaalset teed! Mina siis hakkasin neile vastu kogelema, et oleme teel Narva ja GPS eksitas meid totaalselt ära, aga me ei saa tagasi minna, sest minu rattal on kohe paak tühi ja palusin, et äkki nad viitaksid, kuhupoole benajaam võiks jääda. Benajaam?! Keset maailma lõppu?! Vend noomis ja pahandas veel veidi, aga siis rahunes, teatas, et me oleme keelatud alal ja et kas me väravaid ei näinud? Nägime küll, tõdesin mina... aga me olime selleks juba liiga metsas omadega ja kütust pole ja tegelikult polnud ühtegi märki ka, et me ei tohiks siin olla ja jube eksinud oleme ka veel. Samas alal ronisin kenasti oma ratta selga ja lükkasin selle kiirelt lahtisest väravast läbi. Peps järgnes kohe mu eeskujule. Piirivalveonu küsis uuesti, et kuidas me ikkagi sinna saime, sest siia ei toovat mingit teed ja et tegelikult peaksime me tagasi minema. Turtsatasin, et me ei saa minna – teed ju ei ole. Ühesõnaga läks asi koomiliseks ja ta selgitas, et oleme siiski keelatud alal ning paremale hoides jõuame kümnekonna kilomeetri pärast G4S-i väravani, kes meid raudselt läbi ei lase. Aga tema on nõus meile näitama ühte salajast metsasihti, mida me ise elus üles ei leiaks. Too metsasiht viiks meid Sillamäele ja seal on tankla. Noh, Sillamäe polnud just meie eesmärk, aga parem ikka kui mitte midagi.

Sepp jälle kohmitses ja piirivalve hakkas juba ärevaks minema, et me nii pikalt pakkisime. Aga üks hetk olime ratastel ja kaboom! piirivalvehärraste järel teele. Oioioi, mis siis sai! Džiip pani täie tolmuga minema, nii et kive lendas, meie püüdsime tal sabas püsida, aga see üritus lõppes ca 200 meetri pärast, sest terve tee oli täis peopesasuuruseid kive. Ehk siis umbes sama lahtine killustik nagu seni kõige kehvem teelõik oli olnud, aga... tegu polnud killustiku, vaid munakividega. Kiska karjus tagaistmel Jürtsile, et lasku too teda maha ja et ta ei taha siin olla. Meie vandusime ja hüüatakse igaüks samamoodi, nii et tatti lendas. Jube libe värk, panin ühel hetkel jalad maha ja sain aru, et pidama ei saa ka jääda, sest ratas vajub kivide vahele ära nagu pehmel liival. Õnneks paistis edasi üks kena tiigike, mille kaldal oli päriselt veidi liiva ja seal saime korraks kinni pidada. Uhh! Auto oli kadunud, meie nagu peata kanad keset jumal teab mille eest, kellele ja kelle poolt keelatud alal.

Aga näed, tiigi ääres oli sildike: Eesti Energia Kaevandused AS, Narva Karjäär, settebassein. Sepp ütles resoluutselt, et tema edasi ei sõida ja lähme sinna G4S-i juurde. Et küll me nad ära räägime. Olime jälle nõus, sest nüüd oli selge, et me oleme eraterritooriumil ega ei pea suure tõenäosusega Vene piirivalvega maid jagama. Eh, kui paljud teist on olnud Harleyga karjääris, mis? :-)

Ega’s midagi. Ots ringi ja sama jama teed tagasi. Seekord oli vandumist vähem, aga puhkimist ja ähkimist kiivrites rohkem. Igaüks üritas teel püsida ning oma rattaga rahu leida. Ja äkki kostab kõrvu õrnalt Kiska hääl: „Kallis, ma usaldan sind!“ (kusjuures hääl oli veidi umbusklik). Ma pahvatasin naerma ja küsisin, et kas ta mind ka usaldab. Pingelangus ja jõudsime kõik jälle oodatud ja loodetud kruusateele. Edasi läks tee juba libedalt, oli küll suuri auke ja lahtist mudru, aga see oli köki-möki. Ühes kohas jõudsime päriselt maailma äärele: megasuured karjäärimasinad (eks nende mürinat olimegi kuulnud) tõstsid kopatäite kaupa mägedest tükke lahti. Mega. Vahtisime seal veidi ja siis avastasime, et oleme endiselt keelatud alal ja kella on varsti kuus.

Lõpuks jõudsime G4S väravani. Härra oli väga tore! Imestunud ka muidugi. Ütles, et ta ei tohi meid väravast loata läbi lasta. Samas... ta ei taha ka, et me tema valvataval alal loata ringi laseme. Palus luba helistada ja siis jõudsime kokkuleppele, et meie lubame oma rattaid igast küljest pildistada ning tema laseb meil oma teed minna. Supertunne oli lõpuks üle viie tunni taas asfaltteel kulgeda! Kiirustki ei tahtnud ületada.

Narva jõudes külastasime esimesena benajaama ja mõelge – paaki läks terve liiter rohkem, kui paak pidi mahutama. Aitäh, bensiinijumal! 

Meie apartement asus ägedas Stalini-aegse kortermaja teisel korrusel, hubase ja pealtnäha turvalise sisehooviga. Panime rattad ritta ja kohale jõudiski omanik võtmetega. Alguses oli ta ikka väga ehmunud, et kuidas meid saab olla viis, kui ma olin kirjutanud, et meid on neli. Aga tal on magamiskohti neljale. Ja tasse neli! Ja taldrikuid neli! Kuidas me plaanime hakkama saada? Lõpuks sai aru, et meil madrats ja magamiskott oma viienda ratta jaoks olemas ning lasi jalga.

Väike dušš ja siis ruttu Gulliveri sööma. Väga muhe koht ja hea teenindus ning hää toit. Tellisime kohe õlled ja olime vist nii januse olekuga, et toodi liitrised. Aga need läksid ka kui mutiauku. Lippasime korraks sealsamas asuvasse Fama keskusesse, ostsime õhtuks mõned joogid ja snäkid, viisime need „koju“ ning asutasime end Raekoda vaatama. Teepeal tulid vastu meie maja mehed, tervitasid ning küsisid, kes Harleyga sõidab. See oli Sepa tähetund! Lükkasime ta ette ning siis tuli jutuks, et mida meil edasi plaanis teha on. Ütlesime, et Harley omanik pole kunagi Narva Raekoda näinud. Selle peale tuli vastus, et raekoda on omal kohal juba sajandeid seisnud, minge parem jõe äärde, sest seal on uus promenaad. See oli tõesti uhke ja baarikesed seal ääres olid nagu välismaal! Jalutasime paar urgast läbi, käisime Sveijki juures kiirel õllel (Sepa suur soov), aga Tablett jäi seekord erinevatel põhjustel vahele.

Kodus ootas meid muusika ja jahedad joogid ning lakkamatu mula ja muljete vahetamine. Kõigil olid klemmid kõrvuni, et me ikka nii tublid olime olnud ja oma planeeritud raja teoks tegime. Tagasi sinna karjääridesse vast ei läheks ja teistel ka ei soovitaks. Ausalt, enduuromehed ja mudakoonud, hoidke end tagasi!

Esmaspäev, 29. juuni

Ärkasime kella 11 paiku. Uni maitses nii hää. Ma ei tea küll, kuidas Sepp sai magatud oma kõrgel diivanipatjadest asemel – ütles, et oli pehme, kuid pööramiseks ruumi polnud. See-eest oli õnneks üleliigne padi, kuhu sai kätt toetada, muidu oleks see võinud öösel kõrgest „voodist“ välja kukkudes ära murduda :D

Võtmed said antud, korter jäi meist ilusti alles ja nurgas olnud klaveril ei mänginud me ka palakestki! Õues selgus, et täielik plääžiilm on. Narvale omaselt istusid juba igasugu mutikesed majakeste ees ja muudkui sosistasid meid vaadates. Võtsime suuna õhtul nägemata jäänud raekoja, Tartu Ülikooli Narva Kolleži ning sealse einela Muna poole. Kerge eine tehtud ja raamatukogus ekskursioonil käidud, hakkasime sõitma Narva-Jõesuu poole. Olin lugenud, et nende kahe asula vahel peaks olema üks tore kalasöögikoht Ivani Juures ja tekkis kange tahe see üles leida. Vahtisime terve tee kõik koos siia-sinna ja ikka sõitsime mööda! Aga tabasime kohe oma viga, keerasime ringi ja läksime tagasi.

Ivan ootas küll külalisi alles kella 14st, kuid mõistis, et raha ei tasu minema lasta ning lasi meil kella 13 end mõnusalt oma hoovis sisse seada. Aga enne pidime oma kala ise kinni püüdma! Tal on hoovil tuurabassein ning siis Peps ja Sepp viskasid võrgu sisse ja kammisid põhja läbi ning püüdsid kolm kala, kellest kahele halastasime. Tädi tuli ja lõi kops! kala maha ning Ivan hakkas küpsetama.

Meie aga võtsime külmad õlled, seadsime ninad päikese poole ja mõnulesime. Terve aeg olime muide Venemaa levis ja EMT levi oli sealkandis ka nii piisavalt kehv, et telefonid olidki ainult pildistamiseks. Ja siis äkki helises mu telefon ja helistajaks üks tuttav, kes oli ka üleeile helistanud ja SMS-i saatnud (kui pulmas olin), et ma võtaksin ühendust, kui aega on. Kuidagi niimoodi vaikselt seletasin teistele, et ma ei saa ju Venemaa levis olles vastata ja et näed, aega ka üldse pole. Kiska naeris, et nojah, istume kaks tundi päikese käes, ajame lolli juttu suust välja, õlleklaas on pihus, aga "kus mul see aeg!". No siis hirnusime end sõna otseses mõttes laua alla.

Tuurakala toodi suure praena ühisel kandikul koos värskete kartulite ja muu mudruga ning maitses ülihea. Tunne oli selline, et võtaks veel ühe õlle ja paluks poliitilist peavarju, aga ei – meil oli põhjarannik vaja vallutada!

Narva-Jõesuu tervitas meid venekeelsete siltidega. Käisime rannas ja Pepsil tuli uni peale ning istusime siis ühte kohvikusse kohvile. Kell 11 tõusime ja kell 15 olime jõudnud sõita tubli 15 km ja istusime kolmandas söömakohas! Täitsa lõpp tempo! Igatahes sai pisike ujumisretk tehtud, jälle kiivreid paaritatud ning sõitsime edasi mööda väikeseid teid mere äärt mööda, sihiks Sillamäe. Seal tegime suure auringi, vaatasime linna sõidu pealt põhjalikult üle ning edasi viis tee meid Viivikonna kummitustelinna.

Kohe, kui peatusime, lendas kohale noor naisterahvas kahe lapse ja fotokaga ning palus luba mootorratastest pilti teha. Lubasime ikka peale ka istuda, oli väga õnnelik. Ta pajatas siis, et selles Kohtla-Järve alla kuuluvas asulas elas kunagi 800 inimest, nüüd on neid alles 30 ringis. Tema olevat Viivikonna koolis käinud ja rääkis, et laguneva, kuid kunagi kahtlemata väga uhke koolihoone eest olevatki läbi läinud linna peatänav. Masendav on näha nii paljusid vinge arhitektuuriga lahedaid korrusmaju lihtsalt lagunemas. Jagasime kiirelt majad ära ja kujutasime ette, kuidas me seal uhked omanikud oleksime.

Edasi tahtsime minna Kohtla-Järvele, kus värske noorpaar elab. Olime ju lubanud oma reisi ajal läbi astuda ning nende majaehitust kommenteerida. GPS tahtis jälle suunata meid suurele teele, aga ilmselgelt pidi saama Kohtla-Järvele ka kuidagi otsemalt. Jürts lõi aga GPS-i sisse, et välistagu asfaltteed ning nii me minema hakkasime. Esimesed kilomeetrid oleks nagu kellegi rohtukasvanud tagahoovis sõitnud ja kiivrites käis aktiivne arutelu teemal, kas siit võib ikka mingi läbimurre olla või ei. Siis tuli pikk sirge kruusatee, mis ristus siit ja sealt ideaalses ruudustikus järgmistega. Ja meie peade kohal kõrgusid elektriliinid! Meeletult suured, kõrged ja palju. Ju need kruusateed olid rajatud liinide hooldamiseks, arutasime ise. Teed polnud kõige paremad, aga tore oli mööda põlluservasid ja metsaääri künda. Ja tunda, kuidas me ise ka elektrit täis laeme!

Urmo ja Mai käest uurisime, et kuhu võiks lähedal öömajale jääda. Nad soovitasid Saka mõisa kämpingut. Hmm, me ei teadnudki, et seal on ka kämparid. Helistasin ja uurisin, et kas on midagi vaba ning kuidas hind on. Öeldi, et viiele pole hetkel midagi pakkuda, sest apartemendid on täis, aga kahesed toad on olemas, ent puuduvad nii lisavoodid kui ka madratsid. Võtsin mõtlemisaega ja siis helistasin tagasi, et uurida, kas neil ikka resto on lahti või on grillimisvõimalus. Tüdruk seletas lahkelt, et kõike saab ja kõike on ja oli ka vahepeal end kogunud ning pakkus, et kui meil endal oleks mingigi madratsivõimalus, siis tekid-padjad-voodipesu on nende poolt tasuta juurde sellele õnnetule viiendale. Meile sobis ja lendasime kohale, viies ratas vankri all kohmitsemas :) Enne muidugi väike Maxima ring ning Sepp teatas õlut korvi ladudes, et parem pudel üle kui pits puudu. Etteruttavalt pean märkima, et pits jäi täiega puudu, sest õhtu venis pikemaks kui oskasime aimata.

Igatahes oli Saka mõisa teenindus superluks ning nende restorani toidud suurepärased. Iga kell tagasi (kui raha on)! Käisime pärast sööki jalutamas sealsel märgistatud matkarajal mere ääres, tegime pilte ja selfiesid ning olime enda arust meeletult vaimukad. Sepp leidis pihukivi, kellele ta pidi sinisavist sõbra meisterdama, aga kahjuks või õnneks oli ülestee rannast tagasi nii järsk, et sõbrad jäid temast alla rannikule nukrutsema :-) Mõisa õuele kuuluvad veel äge kiik, kus kõvasti sai kiigutud, mingi metsavendade maa-alune käik, kus pärast pikka pimeduses katsumist selgus poolkogemata, et olemas on ka elekter, ning laululava, kus oli imehea nii kinnise kui ka lahtise suuga laulupidu teha. Tegelikult laotasime sinnasamma laululavale snäkid laiali, panime Bose lemmiklaule lõõritama (ise laulsime kaasa loomulikult) ning meenutasime vanu häid aegu, kui rohi oli rohelisem ja Genialistid kontserte andsid.

Teisipäev, 30. juuni

Mingil hetkel hommikul hakkas mul nii palav, et palusin Sepal uks lahti teha ja siis magasime edasi. Kella 11 ajal tuli Jürts ja teatas, et kõht on maru tühi, aga hommikusöök pidavat läbi olema. Saatsime ta minema, sest meil oli meeletu uni. Nad suutsid end Kiskaga sahkerdada Saka restosse, mis tegelikult avatakse tunnike hiljem ja lasid seal endale hõrgutisi ette kanda.

Kui mina kell 12.05 toast välja kargasin, olin nagu Palle üksi maailmas – kõik eilsed autod, telgid, matkaautod olid kadunud! Ainult neli tsiklit seisid nukrana kämpingu kõrval ning mind ajas naerma, et enamik sellest rongkäigust oli meie avatud kämpinguuksest mööda jalutanud. Siis tulid koristajad – aiakäruga, kuhu oli hea voodiriideid ja prahti ladestada. Päris peen värk. Läksin ja rääkisin nendega pärast juttu ka, et nad lubaks meil jätta toavõtmed ukse ette, sest me ei viiiiiitsinud peamajja tagasi minna. Väga vastutulelik teenindus, pean ma märkima. Meid isegi ei hurjutatud hea une pärast.

Mööda väikeseid teid Tallinna poole liikudes otsustasime, et kõige lihtsam on sõita mööda jalgrattateid. Igavesti ilusad romantilised põllud ja metsaveered taas. Paar korda sattusime ka kellelegi hoovi ka muidugi :) Enne Aserit on koht, kus paratamatult peab korraks suure tee peale sõitma ja siis vaatasime, et sealsamas on Jäägri Grill, et meist kolm teeksid väikese eine ning teised niisama kohvi- ja suitsupausi. No ja siis just sain telefonikõne, et kell on juba pool kaks, aga poole kolmeks oleks vaja ühte artiklit! Et leht läheb kell neli trükki. Mömm, oli mu pea äkki tühi – ma nagu enda arust olin ju selle juba teinud, aga... arvutit polnud kaasas. Õnneks oli Jürtsil rüperaal kohvris ning seega venis meie pisike paus tunniajaseks ning jõudsin ikka asja valmis. Selline reageerimine, eksole. Teised niikaua niisama teritasid keelt ja sõid ja jõid ning Kiska näitas uhke hommikusöögi pilte ning Jürts ärgitas Seppa oma vaese mehe hapukoorega seljankast ka võrdluseks pilti tegema. Siis tõmbasime kõigi telefonidest pildid ka arvutisse ja sheerisime neid.

Asfalt tundus ikka nii igav, et hakkasin juba jälle mõtlema, et äkki peaksin ratta välja vahetama.

Aserist edasi järgisime taas jalgrattateid ning suunaks oli meil Käsmu, aga enne saime Kundas peatäie vihma ka. Sitsisime sealses benajaamas, sest keegi ei viitsinud vihmariideid hakata selga ajama. Aga kuna eespool tundus taevas selge, murdsime sajust läbi ja lendasime läbi Karepa edasi teele. Seejärel otsustasime Viinistusse minna einestama. Jubedad söödikud! Aga seal sai ka nalja. Küsin mina siis tee ja Peps kohvi ja ettekandja kirjutab üles ning ühmab: „Sobib küll!“. Ma nagu hetkeks jäin vakka ja märkisin, et see on ikka imetore, et talle meie tellimus sobib. Neiu punastas ja vabandas, et tal on esimene päev alles ja kõik läheb sassi. Meil muidugi sobis pärast seda kõigile kõik. Aga kui satute Viinistusse ja seal pakutakse praetud lesta, siis see mitte lihtsalt ei sobi, vaid on super imehea!

Viinistust lahkudes selgus, et osad meist ei olegi käinud legendaarses Hara allveelaevade demagnetiseerimise baasis. Kohe oli vaja sealt ka läbi sõita. Koht on ju igati vägev betoonehitis ning meile meeldis eriti, et sealt teeotsast nagu ühest küljest ei tohiks sisse sõita, samas käivad seal kõik. Väidetavalt on kohalikud öelnud, et allveelaeva lähedusse jõudmisest sai aru telerit vaadates, sest siis kadus pilt ekraanilt.

Vahepeal meenus Jürtsile, kuidas Sepp teda enne teele asumist oli usutlenud, et ega pole ometi plaanis mingit kruusa sõitma minna ja Jürts rahustas teda, et ei-ei, Gerka ja Peps ka vihkavad kruusa täiega. Nojah.

Kojusõit kulges mööda Vana-Narva maanteed, Jõelähtmelt, Rebaselt, Maardust ja Lasnamäelt läbi ning Sepp andis vahepeale meile ka kätte suuna, kust nende Ülgase koobasteni peaks jõudma. Olen seal kunagi kaks korda käinud ja no ei mäleta. Imekspandavalt töötasid meie Scala Riderid sel päeval laitmatult! Sepa vookidooki sai tühjaks esimesena, täpselt Kristiine ristis, kui olime ilusti kõik üksteisele head kojujõudmist soovinud. Enne ma jõudsin talle veel märkida, et eks selle järgi, et tema oma esimesena piiksuma hakkas, saabki kindlaks teha, kes kõige rohkem rääkis... Sepp märkis seepeale, et mis Pepsil viga – tema oma kestab tõenäoliselt veel nädala! Sest ta lihtsalt räägib nii vähe. Ainult korra oli tema häält kuulda olnud: kui mina ohkasin, et kõrv on kergelt valus (kõlar kuidagi hakkas peale suruma), siis pistis härra vahele, et aga kas keel ei olegi valus? :-) Ja no teise killu pani ta ka: ütles, et tee Narva oli ikka nii kehv, et ta oleks mitu korda isegi käbla käinud ning mõtles, et kui ma oleksin kukkunud, siis ta ei oleks üldse pahane olnud.

Koju jõudes võtsin paberkaardi ette, et näha, kust me siis mööda panime. No et sinna karjääri jõudsime. Selgus, et hmm... tõepoolest ei lähe Vasknarvast Narva teed, vaid me oleksimegi pidanud selle viietunnise kangutamise asemel sõitma tunnikesega läbi Jõhvi ja mööda maanteed kohale. Ja et tõepoolest on Narva karjääride koha peal märge „liikumiskeelu ala“. Hea teada.