WIMA naised teavad, et Anneli armastab mägesid. Ja võib lausa öelda, et eelistan mägesid merele. Kui Eestis oleksid mäed, oleks see maailma parim koht elamiseks.

Mu kõige eredamad motomälestused on seotud mägedega. Suusatada on ka suurepärane! Aga mootorrattaga sõitmine mägedes on lihtsalt nii õige, äge, väsitav ja lummav. Minu lemmikud on Alpid, no seal on niiiiiiiiii palju teha! Hea meelega roniks ka lihtsalt mööda neid mägesid, püherdaks murul ja laseks juustul ning veinil hea maitsta!

m2ed 1Esimene pilt – aasta 1994, Šveits. Kohalikud noormehed võtsid sabale, et tutvustada lauge maaga harjunud neiule tõelist mootorratturite paradiisi :) Alustasime sõitu Neuchatelist lõunasse, sihiks Alpid. See tähendab, et liigud umbes tund või rohkem koguaeg mägede suunas, mille kõrgemad tipud on keskmiselt 3800 m kõrged. Enne päris kõrgete ja kurviliste mägede juurde jõudmist tuleb sõita natuke Interlakeni kahe järve ääres. No äraütlemata ilus! Just siis, kui jõudsime esimese järve äärde, tõmbus taevas tumesiniseks ning tunnelisse sisenemise hetkel hakkas vihma kallama. Kui teiselt poolt välja tulime, oli taevas ennast paotanud, ere päike kiirgas läbi tumeda pilveprao ja ühest järvest teise sirutus rasvane vikerkaar. Sel hetkel armusin mägedesse!

Midagi taolist. Konkreetne pilt on püütud internetiavarustest, sest ei olnud mul siis veel ei kaamerat ega mobiiltelefoni.

m2ed 2Teine pilt – kevad 2010, Jaapan. WIMA kokkutulek Fuji mäe jalamil – oli, mida oodata! Esimese pilgu heitsime Fuji'le, kui olime suundumas bussiekskursiooniga Niko mägedesse, põhja poole Tokiost. Lubati, et näeme mäge päris lähedalt ka, paari päeva pärast. Kohalikud olid kõik perfektselt planeerinud, aga ilm vedas alt ja esimesel sõidupäeval nägime ainult vett ja tundsime ainult külma. Kuna see avasõit võttis mind nii läbi, otsustasin esimeseks laagripäevaks jääda kohale. Chillisin muu rahvaga, ikkagi esimene WIMA kokkutulek, sain uusi sõpru, viisin ennast kurssi kohaliku keerulise "sussi"-kultuuriga. Neil jaapanlastel on igas kohas käimiseks omad sussid ja satud üleüldise põlguse alla, kui astud näiteks WC-sussidega WC'st mõned meetrid kaugemale. Ei julge kohe mõeldagi, et kui kaugele ☺ Aga päev läks ilusamaks, selgemaks ja mingi hetk hakkas rahvas kogunema kuidagi konkreetsetesse kohtadesse õues. Lähenedes gruppidele kuulsin kajana kõlamas Fuji nime. Kui vaatasin näidatud suunas, eemaldusid meie silme all aeglaselt pilved ja mägi tuli oma hiilguses nähtavale. Saan täiesti aru, miks jaapanlased seda mäge pühaks peavad...

m2ed 3

Kolmas pilt - suvi 2011, Inglismaa, Lake District. Minu esimene pikem välisreis mootorrattal – noh, saavutus juba ise! Lancasteris toimus WIMA kokkutulek ja tänu Asa (WIMA Sweden) julgestusele võtsime koos ette matka Rootsist Inglismaale. Aga ma kuidagi ei seostanud Inglismaad üldse mägedega. Üks kohaliku politseinike motoklubi härrasmees pakkus, et võib mulle ümbrust tutvustada, kui mul peaks tahtmist olema ja tal aega. No mõlemat oli ;-) Ühel kaunil niiskel päeval saime kokku ja enda arust hakkasime Lake Districti suunas liikuma... Minu õuduseks aga valiti Lancasterist väljasõitmiseks tee, kust pidime sõitma allamäge (kalle raudselt 25%) mööda suuri libedaid munakive, vihmas ja lõppes see ristumisega peateega. No ütlen ausalt, pulss oli laes, visiir udune ja jalad värisesid. No sain kuidagi hakkama. Esimeses peatuses selgus ka, miks härrasmees nii kauni tee valis – ta tahtis testida, kuidas saame hakkama ☺ Olin kergelt solvunud, et mida värki, miks sa ei hoiatanud. Selle peale tuli vastus "nüüd on hoiatatud, lähme uuesti". Tõesti oli hoiatatud :-D Seekord sööstsin munakivilaskumisele lahtise visiiriga :-D

Järgmiseks tuli küsimus "Have you been with this bike on single line mountain pass?" No vastus oli lihtne – mis asi see on üldse :-D. No mida siin ikka seletada, lähme ja tutvume. Selles mõttes oli politsei motoklubi esindajaga nagu äge sõita, et highway'l valis tema kiiruse ja ma lihtsalt püsisin selles 150 km/h tuules... Lake District piirkonda jõudes läks maastik künklikumaks, teed kitsamaks ja käänulisemaks. Kuni jõudsime teemani "single line mountain pass" – see siis on kitsas küsitava kvaliteediga tee mäkke/mäest alla, kus kasutatakse möödumisel taskuid. Mulle oli taskute teema uus ja tardusin keset teed, kui auto vastu tuli. Nina üleval, jalad vaevu maad puudutamas, ei suutnud ma kohalt liikuda. Tegelt puudutas ainult üks jalg teed, sest teine tõmbles! Härrasmees siis tuli ja lubas mu kinni püüda, kui peaksin kukkuma. No mehe julgustus on väärt värk ja saingi kohalt minema.

Siis jõudsime selle kohani!

Tegemist Hardknot pass'iga. Minu teada Inglismaa kitsaim ja suurima kaldega tee. Rohkem infot siin http://en.wikipedia.org/wiki/Hardknott_Pass

Ära ma selle läbisin ja kõige kitsamas kurvis karjusin visiiri uduseks - soovitan seda kohta soojalt!

m2ed 4Neljas pilt – suvi 2012 Austria-Saksa Alpid. Käisime Mirjaga WIMA kokkutulekul Austrias ja sealt edasi liikusime Saksamaale, plaanis esimeseks õhtuks jõuda Garmich-Partenkirchenisse ja seal ööbida. Enamuse teest läbisime hoogsalt mööda kiirteed (A8), aga pärast lõunat hakkasid mäed väga meelitama. Pöörasime suvalisest kohast kiirteelt maha ja hiljem kaarti uurides selgus, et valisime tee 11 Walchensee suunas. Kaardilt tundus, et tuleb tore kurviline sõit. Vahetult enne "mägedesse sisenemist" hakkas taevas kuidagi tumedaks tõmbama. Tegime peatuse, vihmakad selga ja liikusime rahus edasi. Mõttes imestasin, et miks küll kohalikud vihmakaid ei kanna aga samas - kelle asi. Olime juba kenades ülesmäge kurvides ja kangutasime algajale kohase ettevaatlikkusega. Ilm läks muudkui pimedamaks, isegi väike tuuleke tõusis, kuskil mürises - eemal. Liikusime üles ja üles ja korraga avanesid taevaluugid. Meile visati kaela järvetäis vett ja igaks juhuks lisati keeristorm! Rattad muutusid tuule mängukannideks ning ega mõelda midagi jõudnudki, kui et keeris meid raputas ja ainuke mõte oli ära saada. Hiljem selgus, et see mõte oli minul ainult. Mirja mõte oli, et ta ei liigu sellistes tingimustes millimeetritki! Vahetasin teise käigu peale, surusin kere ette ja mängisin gaasiga ennast läbi rapsiva tuule ja paduvihma ülesmäge, kuni jõudsin kauni sinise taeva alla. Keda mu taga polnud, oli Mirja. Ohh sa juudas, igasugu mõtteid käis peast läbi ! Värisedes juba plaanisin tagasi mäest alla minna, aga tõesti ei olnud jõudu seda kohe teha. Seedisin natuke juhtunut ja selle aja peale ilmus juba Mirja ka kurvist nähtavale. Jumal tänatud! Värisesime siis veel natike koos ja vahetasime lahingumuljeid. Mul pole õrna aimu, kui pikk oli see võitlusaeg, aga siiani tundub uskumatu, et me ei kukkunud ega ei sõitnud kellekagi kokku ja kahjudeta sellest väljusime. Aijaa, kohalikud istusid tanklates ja kohvikute - oodates, kuni torm lahkub!

Laskudes teiselt poolt alla saime preemiaks sellise vaatepildi ja pildistamise hetkel kajas üle vee kirikukell...

m2ed 5Viies pilt – suvi 2013 Šveits-Itaalia-Prantsusmaa. No käisin jälle WIMA kokkutulekul, seekord siis Sveitsis. Tegelt ei vali ma WIMA kokkutulekuid mägede järgi ;-). Kokkutulek ise oli Jura mägedes, Neuchateli taga ... oo, jaaa, mälestused .... Pärast kokkutulekut kasutasin võimalust sõita üle Alpide Itaaliasse ja sealt Prantsumaale, sihtkohaks Annecy. Jälle see Interlaken, seekord päikselise ilmaga ja fotodega mälestuseks. Interlakenist edasi Grimselpass (tee nr 6), sealt Furkapassile (tee nr 19) ja ööbimine kõrg-Alpi külakeses nimega Disentis/Muster. No nad seal Sveitsis ei suuda otsustada, et mis keeles külade nimesid kasutada! Sealt edasi hommikul Itaalia poole suunaga Biasca jne jne. Paari päevaga jõudsime läbida mõnedsajad kilomeetrid Itaaliat ja sattusime teele "kus paistis olevat piisavalt kurve". Tõesti, lihtsalt vaatasime kaarti, et kas tuleb fun või ei tule. Hiljem selgus, et sattusime teele D902 ja meil õnnestus ületada üks kõrgemaid kurusid Alpides. Juhuu!

Kogun ikka pilte edasi, nii rattal kui ka ilma!

Kevad 2015 ja Mount Blanc...
m2ed 6