Aeg: 28.-31. detsember 2014
Teekond: Guardamar del Segura-Gibraltar-Guardamar del Segura
Sõitjad: Kristel ja Mark
Sõiduvahendid: Honda Hornet ja Hayabusa
Kokku kilometraaz: ~1200 km

Eksprompt, nagu need kõige ägedamad ideed kipuvad tulema, tuli Mark jälle ükspäev koju ning alustas oma lauset „Ma siin mõtlesin...“ fraasiga. Selge, nüüd tuleb jälle midagi põnevat. Igatahes sealt tulnud mõtte ajendil sai teoks meie talvine tsiklitripp Hispaania lõunaosas. Kuna reisiga kaasnes ka muid asjaolusid, siis sai autoga läbi Hollandi Hispaaniasse põrutatud, nii et jõululaupäev Hollandis ja aastavahetus Hispaanias. Tsiklid haagisel kaasas. Kuigi juba Hispaaniasse jõudmine oli paras seiklus, siis ootasime ikkagi juba pikisilmi tsikli selga saamist.

28. detsembri hommikul alustasime teekonda suunaga Cartagenasse. Marsruudi tegin mina, ja kuna ainult minul oli gepsu hoidik, siis tuli mul ka juhtoinas olla (nagu ka Ida-Euroopa tuuril, ja mõnedki teised reisid edaspidi). Cartagenas oli mulle kaardil silma jäänud mitme kilomeetrine peenike maasiil (nagu Sääretirp), mida mööda sai aga sõita. Kohapeal selgus, et seal on erinevad majutusasutused üksteise otsas, aga kuna detsember on seal jahe ja tuuline, siis inimesi netu ;). Meile sobis. Cartagenas sai mingis Itaalia söömakohas ka lõuna tehtud, sest ega seal eriti valida ei olnud, tuli võtta see mis lahti oli.

Cartagenast suundusime edasi mööda väiksemaid teid. Kuni Mark avastas, et mu rattal jookseb bena alt välja. Ehk siis kütusevoolik oli katki. Keerasime esimesse bensiinijaama, et ehk sealt saab uue vooliku, kuid ei miskit. Tegelikult oli üldse hea, et see bensiinijaam lahtigi oli, sest tegemist oli pühapäevaga. Õnneks suutis üks tegelane seal aru saada, mida vaja on ning juhatas meid kohe läheduses oleva linna supermarketisse, ehk seal on miskit. Sealt leidsin ma oranzi gaasivooliku, mis oli täpselt paras! Nii saigi vana vooliku katki minekut põhjendatud sellega, et Helga tahtis ka midagi ilusat Hispaaniast saada :P.

Edasi viis tee meid Saloprenosse, kus ootas meid juba (taas eksprompt korraldatud) sõber vaba magamistoaga ees. Teekonnal sinna sai ronitud mööda mäge ülesse, sai tunda mida tähendab tugev külgtuul ilma tuulepiirdeta mägedevahelistel sildadel, nii et ei jõudnud isegi spidomeetrit tähele panna, ja eriti raske oli pimedas hästi kurvilisel teel olematu esitulega liigelda. Aga õhtul hilja kohale me jõudsime :). Salopreno on võrreldav meie Pärnuga, ka selline kuurortlinn, kuna ta asub otse mere kaldal. Nimelt selgus mulle uudisena, et enamus rannikulinnu on pigem mäeküljel kui otse rannikul. Kuid ka see linn oli detsembris suht uinunud olekus.

Hommikul võtsime suuna mägedesse, Torcal de Anteguera peale. Kui rannikul oli +15, siis seal kukkus temp +5 peale. Oli ikka tunda küll. Korra panin ühest mahapöördest mööda, ja nii viis uus marsruut meid läbi Anteguera linna. Tegemist oli vana linnaga, mille autoteed olid kohati väga libedad kiviplaadid, isegi ilma vihmata. Mööda ühte seda alla sõites hoidsin jalgu tsikli külgedel, valmis kohe neid maha panema ja ise kisasin kõva häälega „aaaaa....“. Kohvikus olnud mehed igatahes julgustasid ja elasid mulle siiralt kaasa :) Kuid hullem ootas alles ees. Ülesse sõit sama palju ja siis järsk pööre vasakule, kusjuures paremalt tulevaid võimalikke sõidukeid ei olnud näha nurgapeal olnud maja asukoha tõttu. Lõpuks Mark halastas mulle ja läks ise ruttu tegi selle pöörde ära ja siis andis mulle teada kui võin tulla. Teekond mäkke oli äge, kitsas, kuid meeletute vaadetega. Päris üleval ootas meid kohvik. Ja suured paekivi (!) mäed. Nimelt oli kunagi kogu see ala vee all, mingil ajal lasi vesi sealt aga jalga, ja nii ongi järgi jäänud paekivist mäed (ikka korralikud mäed, mitte mingid pisikesed kivihunnikud). Vt http://torcaldeantequera.com/ . Alla tulles kohtusime kahe inglasest tsiklimehega. Nad olid just Gibraltarilt tulnud, mis oli meie järgmine sihtpunkt. Saime neilt ka teada, et salaja saab seal täiesti „kivi“ otsa tsikliga, aga seda siis, kui külastajate hordid on lahkunud.

Kuid natuke veel mäeotsast alla tulekust. Serpentiinid-serpentiinid-serpentiinid. Kitsad, ohtlikud, ilusad. Kohalike elamisi seal vaadates tekkis tunne, et kui maja on ehitatud nii, et üks maja serv on vaat et õhus, kas siis lastel on mingi ajani nöör küljes, et nad alla ei kukuks :P. Pöörded seal teedel olid kohati nii järsud, et ühes kohas võtsin ma seal õnneks olnud väikesele parkimisnurgale, tõmbasin paar korda hinge ja mõtlesin ennast jälle lõviks, ning alles siis julgesin edasi sõita. Alla me igatahes jõudsime. Ning saimegi võtta suuna Gibraltari poole.

Gibraltar asub poolsaarel, mille Hispaania poolses otsas on viimaseks linnaks La Linea de la Conception. Sinna jäime öömajale, sest Gibraltari hotellid olid ikka röögatult kallid. Hommikul kell 11 oli meil taas start. Inglastelt olime saanud suuniseid, et piiril on mõtekas autodest mööda sõita, sest nende rivis seistes võib ikka mitu tundi aega minna, enne kui piiripunkti jõuab. Nimelt on Gibraltar ju osa Inglismaast. Piiriületusel tekkis minul olukord, et jäin vaatama minu ees olevat naismootorratturit ja oleksin äärepealt otsa sõitnud täpselt piiripunktis teele astunud piirivalvurile. Ja siis me jäime seal „vaidlema“, et kumb nüüd esimesena edasi liigub :D. Mina „võitsin“ ehk lasin tal üle tee minna. Selle aja jooksul oli Mark sunnitud esitama oma ID kaardi, sest ta jäi minu taha seisma ja kohe astus üks vaba piirivalvur talle ligi. Aga edasi oli see, et tsikliga (tegelikult kõigega millega sa iganes piiri ületad, ka jala) sai sõita risti üle lennuvälja. Gibraltaril on hästi lühike lennurada, miski kilomeeter ainult. Ja see on ehitatud risti saarega. Ja kui parajasti lennurada ei ole kasutuses lennukite jaoks, siis on see avatud tavaliikluseks. Veel tuleb saarel meelde jätta, et sealsed hinnad on naeltes, mitte eurodes ;). Mina esimese hooga läksin alt bensiini hinda nähes.

Saar ise oli selline, et ühes servas oli natuke linna, teises servas oli ainult autotee ja paar maja ja enamus saarest oli Kivi/Kalju (The Rock). Sellest ülesse sõites jäin mina üks moment seisma ja ütlesin, et edasi ma lihtsalt ei sõida, ei julge. Isegi tsiklilt maha ei julenud enam tulla. Mark siis aitas tsikli ära parkida ja edasi sõitsime ainult Hayabusaga. Käisime jalgsi ka Kivi kõige kõrgemas punktis, mis oli tsiklivarustuses ikka päris raske ettevõtmine (palav!). Aga ülevalt oli hunnitu vaade. Ja tuul. Ka Aafrika paistis ära. Veel käisime mäe sees koopas, mis praegu on kontserdisaal, kuid on varem olnud kirikuna kasutusel ja II MS ajal oli seal haigla. Samuti käisime restaureeritud kaitseotstarbelistes käikudes, mis on Kivi sisse „uuristatud“. Kokku pidi neid olema seal üle 50 km (auklik nagu Shveitsi juust :P). Kokku läks meil seal 3 korda rohkem aega, kui olime esialge arvestanud :D

Gibraltarilt võtsime taas suuna Saloprena peale, sest Mark oli oma kella sinna unustanud ja see väike kõrvalepõige tundus selline normaalne meile. See tähendas aga kiirteelt eemale hoidmist ja tõi kaasa selle, et jäime oma sõiduga öö peale. Aga siis oli külm. Temp kukkus +2ni. Mark mõtles soojadele kinnastele ja pükstele, mis olid tal kõik olemas. Ainult et mitmesaja kilomeetri kaugusel auto pagasnikus :P. Tegime soojenduspeatusi bensukates, sest tema sõitis ju teksade ja suvekinnastega. Minulgi olid õhukesed kindad, kuid püksid õnneks voodriga. Kuna külm oli kontides ja igal pool sees, siis otsustasime nö koju mineku asemel (tavaline Hispaania elamine on sellel ajal suht niiske ja kõle ja külm) võtta hoopiski konditsioneeriga hotelli. Saime selle ja hommikul massaazi ka!

See oli väga äge tripp. Kiiruste osas sai sõidetud tunde järgi, mille kohta sain hiljem teada, et see oli kukskil selline 140 +- km/h kiirteedel, Margil ka üle 200 km/h (sest tema maksis maanteemaksusid ja võttis hiljem mulle siis järele). Samas saime teada, jälle hiljem, et kui politsei oleks meid sellise kiirusega maha võtnud, siis, kuna oleme väljamaalased, oleks meid pikema jututa pokri pandud, kohalikena oleks meile kopsakas trahv tulnud. Seega, ärge selles osas kohe kindlasti meist eeskuju võtke ;). Meil läks lihtsalt õnneks :-)