WIMA on asutatud USA-s 1950ndate paiku. Tänaseks on WIMA kasvanud rahvusvaheliseks organisatsiooniks, mis ühendab naisi ja mootorrattaid üle maailma. Assotsiatsioonil on liikmeid nii Austraalias, Uus-Meremaal, Kesk-Euroopas kui ka Jaapanis.

Louise Scherbyn oli üks WIMA asutajatest ja esimene WIMA Internationali president. Tema huvi mootorrataste vastu sai alguse 1920. aastatel. Esialgu piirdus tema osa vaid kaassõitja rolliga, kui reisis oma õe boyfriend’i Indiani rattal. Hiljem, aastal 1924, koges Louise esimest korda külgkorvis sõitu.

Louise abiellus mootorratturiga ja temast sai sadulajänku Harley Davidsonil. Sellele järgnes Indian Chiefi külgkorviaeg. Aastal 1932 julgustas abikaasa teda ise ratast juhtima. Esialgu oli Louise mures oma reputatsiooni pärast. Tal oli firmas Kodak hea positsioon ja seepärast oli ta kergelt pabinas, et mida arvatakase, kui ta linnas mootorrattal ringi kihutab. Õnneks jäi halvustus tulemata ja õige pea sai tast uhke 1932. aasta Indian Scouti omanik. Sellele järgnes miilidepikkune USA maanteede mõõtmine ning hiljem sama asi ka Kanadas.

Kogu selle aja jäi Louise truuks Indiani margile. Temale kuulub väidetavalt ka tiitel „Esimene Ameerika naisrattur, kes on jõudnud kaugpõhja”. Selle toreda aunimetuse põhjustas hullumeelne sõit Kanadas asuvasse Timagami Forestisse – peamiselt kruusateedel või poris. Ta võttis aktiivselt osa ka enduurode ja teist liiki rataste üritustest, kuid tema peamiseks armastuseks jäi touring.

Louise’st sai ka mitme motoklubi aktiivne liige. Nende seas olid AMA, the Canadian Motorcycle Association (Kanada Mootorrattaühing) ja the British Pathfinders Club (Briti Rajaleidjate Klubi). Ta oli ka kaastoimetaja ühes Ameerika juhtivatest motoväljaannetest.

Kuna naisratturite arv aasta-aastalt üha kasvas, hakkas ta 1940ndatel aina enam huvi tundma võimaluste vastu, mida mootorrattamaailm pakub naistele. Louise osales ka organisatsioonis Motor Maids, mis oli siiski rohkem display team kui mootorrattaklubi. Enne võistluste algust demonstreerisid nad rallirajal kujundsõitmist, kihutades välja oma peenes sõiduvarustuses ja perfektselt hoolitsetud ratastel.

Teise maailmasõja ajal suhtles Louise ka muude maade naistega ja tasapisi hakkas kasvama temas veendumus, et tuleks luua rahvusvaheline organisatsioon kõigile mootorratturitest naistele. 1952. aastal kuulutas ta meedias: ”Miks mitte ühineda organisatsiooniks, et vahetada mõtteid ja arvamusi – räägiksime probleemidest ja annaksime üksteisele nõu!” Sellest avaldusest sai ka tegelik algus Women's International Motorcycle Associationi (WIMA) loomisele. Nüüdseks on WIMA kasvanud kõige suuremaks naismootorratturite organisatsiooniks maailmas.

Ja nii, tüdrukud, algas see kõik!

Oma mootorratta ja muu mälestusväärse annetas Louise Indian Motorcycle Museumile, (Springfield, MA, USA), kus need on ka tänapäeval vaatamiseks väljas.

Louise suri 18. juunil 2003. aastal.