Aeg: 18.-21. juuni 2015
Teekond: Märjamaa-Soome-Märjamaa
Sõitjad: Kristel, Mark, Gregor, Henry ja Mari Öö
Sõiduvahendid: Honda Hornet, Hayabusa ja Aprilia Pegaso
Kokku kilometraaz: ~770 km

Taas tuli Margilt fraas „ma siin mõtlesin..“ ehk siis ootamatu ettepanek teha tripp Soome. Tegelikult olin mina pakkunud varem välja teha poistega tripp kas Lätti või Leetu, seega päris pahviks ta mind lüüa ei suutnud. Ja tegelikult oli see idee, võtta ette Soome, tulnud Marilt :-) . Igatahes, kiired online konsultatsioonid, ilmateadete uurimised (sest plaanis oli minna telkidega) ja olimegi neljapäeva õhtul oma fahmiiliaga Mari juures. Seega oli Mari tripp 120 km lühem ;). Samuti arvestasin tripi pikkusest maha laeva sõidu.

Esialgse idee kohaselt tahtsime ette võtta Soome kui tuhande järve maa ehk järvede vahelised teed. Nii kujunes kaardil tripi pikkuseks lausa ligi 1000 km ainuüksi juba Soomes. Oma plaanide järgselt pidime jõudma ka Vene piiri äärde, et seal üks pilt teha. Aga tegelikkus osutus vähe teiseks. Üldse tegin marsruuti ümber oma 4 korda (ja millegi pärast läks ta iga kord ainult lühemaks :-)).

Esimesel tripi päeval vitsutasime laevas kõhud korralikult buffees täis, sest ei teadnud ju, millal jälle midagi antakse. Ning võtsime suuna põhja poole. Paraku eriti kaugele me ei jõudnud, sest mingi hetk jäi Mark maha ja üsna peagi tuli kõne, et tema selle tsikliga praegu kaugemale ei sõida. Nii oligi meil esimene sunnitud peatus Hyvinkää ligidal. Selgus, et Hayabusal oli esilaager kokku jooksnud. Ajas sellist kena koorekohvi värvi ollust ka veel välja. Asja iroonia oli veel selles, et tegemist oli Soome jaanilaupäevaga, ehk alates selle päeva kella 12st kuni ülejärgmise päeva 12ni olid Soome kaubandus- ja teenindusasutused kinni. Kuid õnneks on Soomes ju eestlased! Kuna Margi pea jahvatab kiiremini kui tuumaveski, siis oli varsti organiseeritud nii tsikli transport Helsingisse (suuuuuur aitäh Jaak Perne’le) kui samal ajal ka uus laager Tallinnast (suuuuuuur aitäh Neeme Ervinile Streetmotost) juba laevaga Soome poole teele pandud. Lisaks leiti Helsingis võimalus laager ka ära vahetada, sedagi taas tänu eestlastest remondimeestele. Enne kui Jaak tsiklile järgi jõudis, otsisime mina ja Mari meile ööbimiskoha, kuhu poetasime oma kraami koos Gregoriga maha ja läksime Margi tsiklil olnud tavaari ning Henry järele.

Esimene öö oli meil Sääksjärvi ääres (kui keegi mu prillid sealt leiab, siis saatke palun need mulle tagasi :P ). Lõime oma telklaagri ülesse, sõime ning kui Mark saabus, siis tegid poisid ka lõkke ülesse järve kaldale. Saime ka üle lõkke hüpata, sest ilm soosis meid ning püsis kuiv. Selle õhtu tähtsündmus oli, et poisid leidsid siili. Tuli välja, et kuna meil kodus siile ei ole, siis ei olnud nad varem päris elusast peast siili näinudki. Nii jagus elevust kohe pikemaks ajaks.

Teiseks päevaks näitas ilmateade vihma. Kohe üldse ei meeldinud see meile, nii et mul soovitati üldse mitte ilmateadet vaadata, sest see niikuinii valetab :P. Ütleme nii, et esimese poole päevast valetaski, ilm oli küll jahe, aga kuiv. Kuid üks moment hakkas siiski kallama. Ainult mina sain endale selga vihmakombe, sest rohkem meil neid lihtsalt ei olnud. Mul hakkas poistest lausa kahju, sest jalanõud ja kindad olid neil ikka läbivettinud lausa. Nii oli ka selge, et ööbime võimalusel kuskil mökkis või muus kuivas kohas. Aga leia sa Juhannuse ajal mingit ööbimiskohta Soome maapiirkonnas. See on hullem kui nõela heinakuhjast otsimine. Õnneks oli Mari mingil siseajendil kotti pistnud Soome mökkide jmt majutuskohtade ajakirja. Sealt valisime meie trajektoorile jääva sobiva koha välja ja sõitsime lihtsalt kohale, kuskil 6 km Joutsast. Ning õnn saabus meie õuele – kuna terve päeva oli vihma sadanud, siis olid paljud selle majutuskoha külalised lahkunud planeeritust päev varem ehk me saime omale 2 mökkit!

Aga need teed, mida mööda sõitsime sellel teisel päeval, olid väga mõnusad. Sellised kolme- ja neljanumbriga teed on hästi mõnusad matkakad. Ja vaated järvedele olid ikka väga ilusad. Seega niisama matkamiseks julgen siiralt soovitada valida võimalikult suure numbrite arvuga teed.

Kolmas päev algas meil ilma poolest kuivalt, kuid riided-jalanõud olid osad ikka veel märjad. Ette ruttavalt saan öelda, et ka need kuivasid enne Soomest lahkumist ära, sest sellel päeval olid vaheldumisi päike ja tuul. Seekord oli meil suund Porvoole ja sealt edasi Helsingisse. Nagu ikka, olid kavas ainult väikesed teed. Algul juhtis geps meid küll kiirteele, aga sealt keerasin lihtsalt maha ja siis sai ka geps aru, et meil on nende väikeste teedega tõsi taga :P. Ahjaa, taas olin juhtoinas mina, sest Maril ei olnud gepsu ja Mark pidi olema ankur :D

Teed Porvoosse olid mõnusalt kurvilised. Isegi Mari sai oma kurvifoobiast vist lahti. Kuna tegemist oli ilusa päikesepaistelise pühapäevaga, siis oli tsiklisõitjaid kohe hulgim. Nii olime kord pundis ka näiteks mingi HD klubiga (küll nad sõitsid ilusat malelauda ;) ).

Porvoos läksime siltide järgi vanalinna. See meenutas linnakest näiteks Bullerby lastest või Pipi filmdest. Armas ühesõnaga. Aga enne kui saime linna minna uudistama, õnnestus mul ka külg maha panna. Põhimõtteliselt jalutamiskiirusel pöördel paremale, kus kahjuks oli tee paremale kaldu ja silm otsis hoopiski eemal juba ära parkinud Marit, kukkus Helga kolinal ümber. Õnneks ei jäänud mina ega ka mitte Gregor seekord tsikli alla (eelmisel aastal temaga koos Saaremaalt tulles praamile minnes poisil nii hästi ei läinud, jäi ühe jalaga tsikli alla natuke). Ja no ei jaksanud ma taas Helgat ülesse tõsta :). Kuid kuna tripil olime mitmekesi, siis oli abivägi kohe olemas. Hea, et sai eelmisel aastal tsiklile kukkumispunnid pandud. Ainuke kahju oli see, et parem heebel, mis niigi oli kõver Poolas kukkumisest, läks veelgi kõveramaks :P. Aga lõpp hea kõik hea selle episoodiga.

Peale Porvoot oligi siht seatud juba Helsingi peale ning õhtul 11 ajal jõudsime lõpuks ka koju. Väsinud, kuid õnnelikena. Henry nägu oli kõik need päevad pluss veel peale koju jõudmist paar päeva ainult kõrvuni :)