Tegelikult tahtsin ma endale punast Jawat juba siis, kui olin kuueaastane ning need Videviku tänava Volga poodi müügile tulid. Küll ma lunisin isa ja ema, kes loomulikult ka nooruses olid Izh-350ga ringi kimanud, et nad mulle selle ostaks. Aga ei... vahepeal siis kasvasin suuremaks ning istusin vanaisa juures garaazhis sellesama Izhi seljas ning kujutasin ette, kuidas sellega kilomeetreid neelan. Nüüd on vaene vana Izh minu enda garaažis ning ootab, et keegi temaga pühapäevasõite teeks... kuid mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Niisiis sain juba päris suureks tüdrukuks ning kord onu sünnipäeval ajasime võiduka näoga kuurist välja päevinäinud Voshodi. Kordamööda proovisid kõik sellega sõita, kuniks tuli minu kord. Istusin hästi uhke näoga Voshodi selga, minu seljataga võttis koha sisse minu praegune abikaasa, onu näitas ära, mismoodi asi liikuma hakkab ning hakkasime veerema... esialgu ikka vaikselt ja siis aina kiiremini ja kiiremini... Tahtsin kangesti sõita ilusti teiste piduliste juurde piknikuplatsile hoovipeale ning juba eemalt hakkasin silmaga mõõtma, kuidas kenasti avatud autoväravate vahelt sisse saan. Paraku tundusid need väravad aga olevat tiba mäe otsas ja mulle tundus, et asi meie all hakkab välja surema; muidugi sai siis kohe gaasi peale keeratud. Ja siis olin jubeäkki jõudnud autoväravani, sõitnud sellest mööda, jõudnud jalgväravani ja kimanud sealt sisse... sõit jätkus läbi kuuse ja lähenes majasein... lähenes ja lähenes ja ma suutsin ainult mõelda, et see on valus-valus-valus ja miks ma ometi ei küsinud, kuidas see asi seisma jääb!? Ja siis tuli välkidee kukkuda kohe pikali! Enne seina! Ja seda ma tegin... tundsin ainult valu, kui leegitoru mu jalgu põletas, mulla maitset suus, ehmatust ning lenksu üle kõhu kriipimas... siis lendas bensupaagil kork pealt ning ma olin äkki üleni otsekui haisva bensiiniga üle valatud. Ei olnud hea tunne!

Ja vaene tsikkel mu ees oli esituleni lillepeenrasse mattunud ning väga õnnetu olemisega. Just sel hetkel jooksis mu isa kohale, vaatama, kas tütar ikka sõiduga hakkama saab... tema kisa järel muidugi ka ülejäänud sugulased. Autunne missugune, mis?!:-)

Pärast muidugi oli naermist ja lõõpimist palju ja arutelu, kuidas ma ikka sealt jalgväravast tsikliga üldse sisse sain mahtuda, kuidas poiss mu seljataga õigel ajal maha oli saanud hüpata, kuidas vene ratas tegelikult ka palju hullemat üle võiks elada, ning lubadusi, et enam miniseeliku ja kontsakingadega mootorrattale ei roni (ühe korra on kontsadega siiski õnnestunud seda teha ja see ka ei lõppenud hästi... kuigi võrdlemisi paremini:-)). Pärast esimest korda olin niisiis suhteliselt ehmunud pikka aega, kuni otsustasin, et hirmust peab saama võitu ja ma pean suutma endale A-kategooria load siiski hankida. Ja korda on see läinud... tõsi küll, üle kivide ja kändude ja loobumisplaani ning väga mitme uue kukkumisega:-) Aga olen enda üle uhke, et sain hakkama ja kui juba mina sain, siis saavad kõik teised ka!